Juba talvesemestri lõpupäevadel pidasime Valmariga plaani Šotimaale reisida, et ilusas looduses hinge ja vaimu puhata. Aprilli alguses saimegi rongi- ja praamipiletid ostetud. Sihtkohaks valisime Arrani saare ja reisikaaslasteks kursuseõe Joanna ja tema elukaaslase Terry. Kolme päeva jooksul, mis me seal veetsime, sai selgeks, miks nimetatakse Arranit miniatuurseks Šotimaaks – see väike saar hoiab endas kõiki Šotimaale omaseid iseloomujooni, alates palmipuudest lõpetades mitmekesise maastiku ja rannajoonega.
Kui kohalikelt küsida, palju saarel elanikke on, siis iseloomustavalt vastavad nad, et 5000 inimesega koos elab saarel 6000 kitse. Saar on üsna väike ja elanikud väga sõbralikud nagu ikka vaiksemates ringkondades. Bussiga sõites saab saarele ringi peale tehtud paari tunniga. Bussiga muidugi on see mure, et bussid käivad väga harva ja oma matkasid plaanides tuleb arvestada ka busside sõidugraafikuga, et mitte väsinuna tee peale jääda, lisaks tuleb veel meeles pidada, et sõidugraafikust ei hoita minuti pealt kinni.
Vastuvõtt saabumise õhtul oli ootamatu – kogu saarel oli elektrikatkestus ja lõunast alates oli saart kastnud vihmapilved. Esimese õhtu veetsime pubis järgnevate päevade plaane tegemas. Ööbimiskohaks valisime küla nimega Whiting Bay, öömajaks kohaliku B&B selle eesmärgiga, et hommikul kõht korralikku šoti hommikusööki täis süüa. Ilusa vaatega mugava toa eest oli hind üllatavalt odav, kõigest 20 naela öö. Järgmisel hommikul saime teada, milline on traditsiooniline šoti hommikusöök. See koosneb röstsaiast, küpsetatud tomatist, paarist paksust peekoni viilust, kartulipannkoogi taolisest asjast, black pudding ’ist, mis olemuselt meenutab vürtsikat verivorsti, vees keedetud kooreta munast, kahest sealihavorstikesest ja ubadest. Selline rammus toit hoidis kõhu korralikult täis ja andis päevaks palju energiat. Toitu valmistas meile lahke perenaine ise. Meie õnneks oli järgmisel päeval ilus ja soe ilm. Esimese poole päevast veetsime mööda rannikut jalutades ja koopaid uurides. Peale lõunat sõitsime bussiga Lochranza külla, kus asub kuulus Arrani viskivabrik, et selle töö ja toodetega tutvuda. Peale ekskursiooni lõppu saimegi erinevate viskidega oma maitsemeeli arendada.
Kolmandal päeval läks meie tee reisikaaslaste omast lahku – nemad otsustasid merepinnale lähemale jääda, samas kui meie kindlaks sihiks oli Arrani kõrgema tipu – Goatfell'i (874m) vallutamine. Sellest päevast kujunes üks huvitavamaid reisi jooksul. Vallutusretkega alustasime kel 10 hommikul. Suurem osa mäe vallutamisest oli kui jalutuskäik pargis, maastik oli lauge ja vaade oli ilus. Viimased paarsada meetrit olid need kõige raskemad. Kui all jalamil oli mõnus ja soe, siis mida kõrgemale sai mindud, seda tugevamaks ja külmemaks muutus tuul. Arvestades, et tegi ei ole väga kärge mäega, oli tuul hirmutavalt tugev. Omajagu ronimist tuli ka ette. Tippu jõudsime paari tunniga. Hea ilmaga on tipust kogu saart näha, ka meie saime mõned minutid ilusat vaadet nautid, siis tulid pilved, et mäetipp jälle endasse mähkida. Peale lõunat jõudsime väsinuna ja õnnelikena kõrgusest tagasi.
Neljanda päeva hommikul jalutasime Whiting Bay vahetus läheduses – nägime ära Glenashdale kosed. Lõuna ajal sõitsime väikese paadiga Arrani kõrval olevale pisikesele saarele – Holy Islandile. Tegemist on isemajandava saarega, kus elavad budistid. Pool sellest väikesest saarest on looduskaitse all, lisaks asub Holy Islandil budistidest naiste eralduskeskus, kuhu naised tulevad ja jäävad 3 aastaks, eraldatud muust maailmast, eesmärgiga end vaimselt harida. Püha saare läbi jalutamine võttis paar tundi aega, ka selle saare kõrgema tipu, Mullach Mor’i (314m) vallutasime, see kord kogu reisiseltskonnaga. Sellel saarel elab lisaks kümnele elanikule ja paarikümnele kodustatud lambale veel mitukümmend metsikut hobust, kelle hirnatused kajavad selgete ilmade puhul üle saare ja loovad mõnusa meeleolu. Antud juhul oli see viimase õhtu ilusaks lõpetuseks. Järgmisel hommikul saime varakult paadiga Arranile ja sealt algas tagasitee koju.
