Ma tunnen, kuidas ma närvi lähen. Ma viin su koju!
Aah. Ta viib mu koju. Aga ma ei taha. Ei taha!!!! Ma tahan tema juurde minna. EI!!!!!! Ma ütlen talle, et ma ei taha koju.
Ei! Ei, ma ei ütle. Äkki ta viib mu siis ikkagi koju.
Ei! Ära keera vasakule, keera paremale, paremale, PAREMALE! ohprsse!
Aga äkki ma tahan koju minna?
Ei taha!
Või tahan? Ei taha, tahan, ei taha... Mida ma siis tahan? Nõme tuju. Argh!
Ära muutu nüüd enda peale vihaseks.
Aga miks mitte. Jobu olen! Miks ma ei suuda öelda seda, mida ma tahan? Mida ma kardan? Kunagi keegi ütles, et raske on öelda seda, mida tegelikult mõeldakse. Eks see ole tõsi jah. Ma ju hakkan nutma, kui ma end täielikult avan.
Sa hakkan nutma, sest sa oled softy. Lollpea selline...
Appi, me oleme juba Magistrali juures. Ei taha ju koju minna... Ma nüüd ütlen talle... kohe kui... oh ikka ei julge. Ei suuda. MIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIKSSSSSSSSSSSSSSSSSSSSSS??????????????
Muidugi ei julge, luuser!
Ah, vihkan seda noaga lõigatavat vaikust...
Ütle siis midagi!!
Ütle ise!
Sina oled see, kes rääkida saab, RÄÄGI!
Juba Vabakal. Kohe oleme kohal. Jannseni... oi, mu koolimaja, ohh.
Nad pole ikka nende majadega kaugemale jõudnud.
Näed, meie tuba on valgustatud.
Appi, ta peatas auto. Ma ei taha ju. Tahan tema juurde!
No ütle siis! Don't be such a crybaby!
Ma kallistan teda ennem.
Oo, issand, kui hea teda kallistada on... mmh, tema lõhn ja soojus!
Mida sa nüüd nutma hakkad! Kurat, ma ei või. Täielik pähkel oled ikka küll!
Khm...
Ma ei taha koju... Ma tahan Sinu juurde...
Sa ütled seda nüüd!? Ma olen terve tee oodanud, et sa seda ütleksid.
Sa oled ikka...
Jah, ma tean, olen topsik.
Oled jah! Aga vähemalt lõpuks suudad end kokku võtta!
Mmmmhh. Shut up!
pühapäev, detsember 24
reede, detsember 22
Mulle meeldib ...
... hommikul silmad kinni hambaid pesta. Nii on tore. Ei, hambad ei saa puhtamaks. Mustemaks nad ka ei jää. See on midagi väga minulikku. Õhtul hambaid pestes on mul silmad lahti. Mina ei tea miks. Minu arvates on imelik õhtul silmad kinni hambaid pesta. Siis ka, kui ma vannitoas üksi ei ole.
... Piretiga pikalt telefoniteel rääkida. Tavaliselt me räägime mitte millestki ja see võtab meil vähemalt veerand tundi. Mõnikord juhtub ka nii, et me mõlemad oleme tükk aega vait, ainult hingame teineteisele kõrva ja siis purskame naerma.
... pesu triikida. Ja pesta. Ei, mitte ise, pesumasinaga. Doh! Aga triikida on tore! Vahva lausa. Aga siis on nõme, kui on liiga palju triikimata pesu. Mulle üldse ei meeldi triiksärke triikida. Ja T-särke, mis on välja veninud.
Vuih!
... see, et väga väsinuna hakkan ma kergesti naerma. Isegi asjade peale, mis tegelikult ei ole naljakad.
Kui jutt juba naermisele läks...
Ma naeran enda naljade peale. And i like it. :D
Mul on ainulaadne naer. Algus on selline nohisev, mõnikord lausa purskan naerma, eksju? Sina ju tead =P
Mulle meeldib minu naer.
Sinu naer ka.
... kõik, mis Sinuga seotud on.
Oo ja mulle meeldib rääkida venelastega. Eesti keeles. Muidugi mitte igasugustega. Ikka sellistega, kes oskavad sama palju eesti keelt kui mina vene keelt. Ja kes on sõbralikud. Sellistega on vahva rääkida, sest siis tuleb kogu keha haarata rääkimisse. Eriti käed. Niimoodi on huvitav. Ja naljakas. Ja arusaadav. Ennekõike ikka naljakas.
Ülbete venelastega ei saa eesti keeles rääkida, olen proovinud, nad on ennast liiga täis. Nendega ei saa üldse rääkida. Tähendab, mina ei saa, sest ma keeldun vene keeles rääkimast. Seega ma olen sunnitud kuulama, kuidas nad hirmvigases inglise keeles räägivad.
(Õudne!)
Ning kuuse ehtimine. See on ülim tegevus. Muidugi ainult Jõulude ajal. You can do it only once a year so do not screw it up!
See on parem kui kinkide saamine, parem kui jõuluroad. Ja tulemus on alati erinev. Ja tulemus on alati ilus. Ja täielikult nauditav. Ja selle juures pole mitte midagi ärritavat. Ja ma armastan seda. Ma armastan kuuselõhna, ajast ja arust ehteid (enda tehtud on kõige ilusamad!), küünlaid, põrandat, mis on kuuseokastega kaetud. Ah, doesn't it sound just grreat?!
... pühade ajal armastatud inimestega koos olla. Nad minu jõulutunde komponendid:) Jõulutunde, mis minusse vaikselt sisse pugema on hakanud.
Ilusaid ja rahulikke Jõule.
... Piretiga pikalt telefoniteel rääkida. Tavaliselt me räägime mitte millestki ja see võtab meil vähemalt veerand tundi. Mõnikord juhtub ka nii, et me mõlemad oleme tükk aega vait, ainult hingame teineteisele kõrva ja siis purskame naerma.
... pesu triikida. Ja pesta. Ei, mitte ise, pesumasinaga. Doh! Aga triikida on tore! Vahva lausa. Aga siis on nõme, kui on liiga palju triikimata pesu. Mulle üldse ei meeldi triiksärke triikida. Ja T-särke, mis on välja veninud.
Vuih!
... see, et väga väsinuna hakkan ma kergesti naerma. Isegi asjade peale, mis tegelikult ei ole naljakad.
Kui jutt juba naermisele läks...
Ma naeran enda naljade peale. And i like it. :D
Mul on ainulaadne naer. Algus on selline nohisev, mõnikord lausa purskan naerma, eksju? Sina ju tead =P
Mulle meeldib minu naer.
Sinu naer ka.
... kõik, mis Sinuga seotud on.
Oo ja mulle meeldib rääkida venelastega. Eesti keeles. Muidugi mitte igasugustega. Ikka sellistega, kes oskavad sama palju eesti keelt kui mina vene keelt. Ja kes on sõbralikud. Sellistega on vahva rääkida, sest siis tuleb kogu keha haarata rääkimisse. Eriti käed. Niimoodi on huvitav. Ja naljakas. Ja arusaadav. Ennekõike ikka naljakas.
Ülbete venelastega ei saa eesti keeles rääkida, olen proovinud, nad on ennast liiga täis. Nendega ei saa üldse rääkida. Tähendab, mina ei saa, sest ma keeldun vene keeles rääkimast. Seega ma olen sunnitud kuulama, kuidas nad hirmvigases inglise keeles räägivad.
(Õudne!)
Ning kuuse ehtimine. See on ülim tegevus. Muidugi ainult Jõulude ajal. You can do it only once a year so do not screw it up!
See on parem kui kinkide saamine, parem kui jõuluroad. Ja tulemus on alati erinev. Ja tulemus on alati ilus. Ja täielikult nauditav. Ja selle juures pole mitte midagi ärritavat. Ja ma armastan seda. Ma armastan kuuselõhna, ajast ja arust ehteid (enda tehtud on kõige ilusamad!), küünlaid, põrandat, mis on kuuseokastega kaetud. Ah, doesn't it sound just grreat?!
... pühade ajal armastatud inimestega koos olla. Nad minu jõulutunde komponendid:) Jõulutunde, mis minusse vaikselt sisse pugema on hakanud.
Ilusaid ja rahulikke Jõule.
neljapäev, detsember 14
Unistamine
Mulle meeldib unistada ja mõtelda. Uneleda ka. Ma suudan ka kõige kärarikkamas kohas end välja lülitada ning kuhugi eemale hõljuda. Tavaliselt ma teen seda bussis. Aga siis ma hõljun ainult eemale, ei unista, pigem mõlgutan mõtteid. Et töölainelt kodulainele ümber lülituda või koolilainelt töölainele lülituda.
Aga ma kardan. Unistada, ma mõtlen. Lihtsalt kardan. Kardan, sest äkki ma ei suuda... äkki ma lihtsalt petan oma lootusi, ootusi. Kardan end alt vedada. Sest see on kõige hullem, mis juhtuda võib, Endas pettuda.
Aga vahel ma siiski unistan, hirmust hoolimata. Harva. Salaja. Pimeduses, vaikuses ja üksinduses. Eemal kõigest ja kõigist. Ja millegi pärast reageerin sellele iga kord erinevalt- mõnikord muutun ma väga lõbusaks ja rõõmsameelseks, teinekord tõmbun endasse ja olen torisev ning trotsi täis- vihane kogu maailma peale. Go figure.
Mul on olnud kaks suurt ja võimast unistust. Ma pole veel aru saanud, kas nad kehtivad ka antud hetkel. Ma arvan, et kehtivad. Kindlasti kehtivad. Ma ju unistan...
Üks neist on seotud kirjutamisega.
Mulle meeldib kirjutada. Tobedusi, tõsiseid asju, mõttetuid asju. Südamest otse paberile. Näha sellega vaeva. Mulle meeldib, kui ma ei suuda kirjutada ning ma pean vaimu "otsima". Tavaliselt ma kuulan siis mingit kindlat lugu või loen mõnd luuletust. Jah, meeldib, meeldib, meeldib.
Teine on seotud lavaga, oh, näitlemisega? Olla kõigile nähtaval. Pöörane. Mulle meeldib olla tähelepanu keskpunktis. Mulle meeldib asju korraldada. Mulle meeldib mängida... Kedagi teist. Elada läbi hunnik emotsioone, mida ma tegelikult antud hetkel päriselt ei tunne. Mõelda välja karaktereid ja sündmusi, katsetada neid mõne sõbra peal... aga ainult viivuks. Tavaliselt tõmbun peaaegu kohe tagasi.
See on see unistus, millest ma hästi salaja unistan. Ja ma eitan, et ma sellest unistan. See unistus muudab mu kurvaks. Ma kardan seda. Kardan sellest mõelda. Tobe?
Eih, ma ei ole selleks veel valmis.
Ja hiljuti avastasin, et mul on uus unistus. Ma unistan ja tahan kogu südamest ja hingest, et Sinu unistus täituks. Et Sina oleksid õnnelik.
Minuga või minuta.
.agäV. kilennõ aguniS nelo aniM
.sutsinu mavatarä umrih aj mavagüs aj mesajalas egiõk unim delo aniS
..."and I love the thought of coming home to You, even if I know We can't make it..."
Aga ma kardan. Unistada, ma mõtlen. Lihtsalt kardan. Kardan, sest äkki ma ei suuda... äkki ma lihtsalt petan oma lootusi, ootusi. Kardan end alt vedada. Sest see on kõige hullem, mis juhtuda võib, Endas pettuda.
Aga vahel ma siiski unistan, hirmust hoolimata. Harva. Salaja. Pimeduses, vaikuses ja üksinduses. Eemal kõigest ja kõigist. Ja millegi pärast reageerin sellele iga kord erinevalt- mõnikord muutun ma väga lõbusaks ja rõõmsameelseks, teinekord tõmbun endasse ja olen torisev ning trotsi täis- vihane kogu maailma peale. Go figure.
Mul on olnud kaks suurt ja võimast unistust. Ma pole veel aru saanud, kas nad kehtivad ka antud hetkel. Ma arvan, et kehtivad. Kindlasti kehtivad. Ma ju unistan...
Üks neist on seotud kirjutamisega.
Mulle meeldib kirjutada. Tobedusi, tõsiseid asju, mõttetuid asju. Südamest otse paberile. Näha sellega vaeva. Mulle meeldib, kui ma ei suuda kirjutada ning ma pean vaimu "otsima". Tavaliselt ma kuulan siis mingit kindlat lugu või loen mõnd luuletust. Jah, meeldib, meeldib, meeldib.
Teine on seotud lavaga, oh, näitlemisega? Olla kõigile nähtaval. Pöörane. Mulle meeldib olla tähelepanu keskpunktis. Mulle meeldib asju korraldada. Mulle meeldib mängida... Kedagi teist. Elada läbi hunnik emotsioone, mida ma tegelikult antud hetkel päriselt ei tunne. Mõelda välja karaktereid ja sündmusi, katsetada neid mõne sõbra peal... aga ainult viivuks. Tavaliselt tõmbun peaaegu kohe tagasi.
See on see unistus, millest ma hästi salaja unistan. Ja ma eitan, et ma sellest unistan. See unistus muudab mu kurvaks. Ma kardan seda. Kardan sellest mõelda. Tobe?
Eih, ma ei ole selleks veel valmis.
Ja hiljuti avastasin, et mul on uus unistus. Ma unistan ja tahan kogu südamest ja hingest, et Sinu unistus täituks. Et Sina oleksid õnnelik.
Minuga või minuta.
.agäV. kilennõ aguniS nelo aniM
.sutsinu mavatarä umrih aj mavagüs aj mesajalas egiõk unim delo aniS
..."and I love the thought of coming home to You, even if I know We can't make it..."
pühapäev, detsember 3
Mida sina jõuludeks tahad?
Ilusat 1. adventi! :)
Advendi mõte ongi küünla/küünalde põletamine.
Küünlavalgus.
Küünlavalguses tundub kõik hea ja ilus. Üksi olles võib küünlavalgus rusuvalt mõjuda. Kahekesi olles loob ta romantika ja õdususe. Suurema seltskonnaga tekib ühtekuuluvustunne. Võõras kohas tekib kodune ja hubane tunne.
Lummav. Intiimne. Armas. Meeli ülendav.
Varsti on jõulud. Juba on mulle esitatud küsimusi stiilis: Mis sina /insert name omastavas käändes/ jõuludeks kingid? Mis sa jõuludeks tahad?
Mina ei taha midagi. Ärge kinkige mulle midagi, (muidugi, välja arvatud siis, kui tõsiselt tahate ja kingitus tuleb otse südamest ;)) kingituste saamise kartus jõulude ajal tekitab minus kohustuse poodi minna ja raha kulutada. And i don't want it!
Mina kingin vähe. Täpselt nii palju kui tahan... mis ongi vähe.
Rääkisin töökaaslasega kingitustest. Oh, kahjuks, tema arvates on nii, et mida kallim kingitus, seda parem kingitus. Väga uhkelt ja uhkustavalt luges mulle ette, mis ta eelmine aasta oma emale, isale, vanaemale, elukaaslasele kinkis (mingi hirmkallis teler, käsitööna (!!!) (<-minu sarkasmi väljendus) valmistatud kullast ja valgest kullast kett, spa tuusik... ) Mul poleks midagi selle vastu, kui saaksin ise selliseid kingitusi teistele teha... aga ma ei taha. Minu arvates pole need jõulukingid. Selliseid kingitusi võib muudel tähtpäevadel teha.
...ja jõuludest on saanud osturalli...
Minu vend... :)! Vot tema oskab teha jõulukinke, sünnipäevakinke. You name it. Eelmine aasta kinkis vennaraas emale kaks ise tehtud savinõu. Ta ei öelnud, et tema need tegi. Ema arvas, et need disainernõud olid hirmkallid, teada saades, et need ise tehtud on, ei uskunud ta seda. Liiga ilusad. Liiga hästi tehtud. Perfektsed. Aga mida muud sa tahad perfektsionistilt? :P
Nii et, loo moraal: õppige minu vennalt, kuidas kingitus teha.
See mälestus tekitab minus jõulutunde... See ja üks hägune mälestus lapsepõlvest- mina, minu õde ja vend, ema. Laud kaetud hea ja paremaga. (ehk siis verivorstid, kartulid, piparkoogid, kapsas, kindlasti oli veel muudki...) Koos ehitud kuusk. Küünlavalgus. Mul on peas vaid see pilt. Mitte midagi muud. Ainult see tühine pilt, mis jõulude aegu omandab erilise tähtsuse.
Ma olen juba ära unustanud, mis asi on jõulutunne. See oli ammu, kui ma seda viimati kogesin. Vist 5 aastat tagasi? Võib-olla rohkem, võib-olla vähem.
Kinkige mulle jõuludeks õnne.
Kinkige mulle jõuludeks jõulutunne.
Kinkige mulle jõuludeks "GetRidOfYourFears ForFree Card"
Kui neid pole saada, siis asenduskingitusena võtan vastu pileti imedemaale. Või Põhjanaela.
Advendi mõte ongi küünla/küünalde põletamine.
Küünlavalgus.
Küünlavalguses tundub kõik hea ja ilus. Üksi olles võib küünlavalgus rusuvalt mõjuda. Kahekesi olles loob ta romantika ja õdususe. Suurema seltskonnaga tekib ühtekuuluvustunne. Võõras kohas tekib kodune ja hubane tunne.
Lummav. Intiimne. Armas. Meeli ülendav.
Varsti on jõulud. Juba on mulle esitatud küsimusi stiilis: Mis sina /insert name omastavas käändes/ jõuludeks kingid? Mis sa jõuludeks tahad?
Mina ei taha midagi. Ärge kinkige mulle midagi, (muidugi, välja arvatud siis, kui tõsiselt tahate ja kingitus tuleb otse südamest ;)) kingituste saamise kartus jõulude ajal tekitab minus kohustuse poodi minna ja raha kulutada. And i don't want it!
Mina kingin vähe. Täpselt nii palju kui tahan... mis ongi vähe.
Rääkisin töökaaslasega kingitustest. Oh, kahjuks, tema arvates on nii, et mida kallim kingitus, seda parem kingitus. Väga uhkelt ja uhkustavalt luges mulle ette, mis ta eelmine aasta oma emale, isale, vanaemale, elukaaslasele kinkis (mingi hirmkallis teler, käsitööna (!!!) (<-minu sarkasmi väljendus) valmistatud kullast ja valgest kullast kett, spa tuusik... ) Mul poleks midagi selle vastu, kui saaksin ise selliseid kingitusi teistele teha... aga ma ei taha. Minu arvates pole need jõulukingid. Selliseid kingitusi võib muudel tähtpäevadel teha.
...ja jõuludest on saanud osturalli...
Minu vend... :)! Vot tema oskab teha jõulukinke, sünnipäevakinke. You name it. Eelmine aasta kinkis vennaraas emale kaks ise tehtud savinõu. Ta ei öelnud, et tema need tegi. Ema arvas, et need disainernõud olid hirmkallid, teada saades, et need ise tehtud on, ei uskunud ta seda. Liiga ilusad. Liiga hästi tehtud. Perfektsed. Aga mida muud sa tahad perfektsionistilt? :P
Nii et, loo moraal: õppige minu vennalt, kuidas kingitus teha.
See mälestus tekitab minus jõulutunde... See ja üks hägune mälestus lapsepõlvest- mina, minu õde ja vend, ema. Laud kaetud hea ja paremaga. (ehk siis verivorstid, kartulid, piparkoogid, kapsas, kindlasti oli veel muudki...) Koos ehitud kuusk. Küünlavalgus. Mul on peas vaid see pilt. Mitte midagi muud. Ainult see tühine pilt, mis jõulude aegu omandab erilise tähtsuse.
Ma olen juba ära unustanud, mis asi on jõulutunne. See oli ammu, kui ma seda viimati kogesin. Vist 5 aastat tagasi? Võib-olla rohkem, võib-olla vähem.
Kinkige mulle jõuludeks õnne.
Kinkige mulle jõuludeks jõulutunne.
Kinkige mulle jõuludeks "GetRidOfYourFears ForFree Card"
Kui neid pole saada, siis asenduskingitusena võtan vastu pileti imedemaale. Või Põhjanaela.
kolmapäev, november 29
Igatsus
Kirjutasin eile oma päevikusse viimase sissekande. Nüüd pean kiiremas korras uue päevaraamatu ostma, käsi juba sügeleb pastaka järgi. Hetkel pean klaviatuuriga leppima (oh!)
Väljavõtteid hingelinnu mõtisklusest:
Igatsus...
See ei ole minu jaoks midagi täiesti uut. Ma olen seda tunnet ennegi kogenud. Ma tean, mis on igatsus. Ma igatsen oma sõpru, keda pole ammu kohanud, kellega pole mahti rääkida olnud.
Ma igatsen oma venda. Ma igatsen oma kassi. Mõnikord leian end keskkooliaegu taga igatsemas. Ma olen isegi oma tööst puudust tundnud. Ja lapsepõlvest. Talvel ma igatsen suve. Kui ma olen midagi valmis kirjutanud, siis ma hakkan kirjutamise protsessi taga igatsema.
Naljakas, et ma ei ole veel kunagi koduigatsust tundnud. Ära olles igatsen vaid väheseid inimesi. Kui sedagi. Koju jõudes hakkan eemalolemist taga igatsema.
Aga SEE igatsus on täiesti uus... hoopis teistsugune, see allutab endale kõik ülejäänud tunded. See paneb mind unustama ja tobedalt käituma. Esimene tunne, mis mind täielikult kontrollib. Tõtt öelda ma ei tahagi selle tunde üle kontrolli saavutada. Niimoodi on hea. Väga hea. Vabastav. Öösel ma suudan jälle lennata.
Igatseda kedagi pidevalt, oodata iga kohtumist nagu see oleks ainuke. Ainult Tema lähedus vaigistab tormi hinges...
Olen aru saanud, et See Igatsus on võrdeline minu ja Tema vahelise kaugusega ja ajaga, mis selle vahemaa vähendamiseks kulub.
Mulle meeldib igatseda, oodata ja oodata ja oodata. Peaaegu sama, mis lapsena sünnipäeva hommiku ootamine. :)
See igatsus on hirmutav ainult siis, kui ta liiga suureks kasvab. Siis ta pole enam igatsus, siis on ta paanikahoog (hingata on raske, süda peksab meeletult, maailm muutub must-valgeks).
Ma ei ole veel aru saanud, miks selline muutus juhtub ja mis selle põhjustab...
See on ainuke negatiivne külg selle imelise tunde juures.
"Mõnikord kardan Sust lahkuda- tobe hirm, et Sind enam ei näe..."
Väljavõtteid hingelinnu mõtisklusest:
Igatsus...
See ei ole minu jaoks midagi täiesti uut. Ma olen seda tunnet ennegi kogenud. Ma tean, mis on igatsus. Ma igatsen oma sõpru, keda pole ammu kohanud, kellega pole mahti rääkida olnud.
Ma igatsen oma venda. Ma igatsen oma kassi. Mõnikord leian end keskkooliaegu taga igatsemas. Ma olen isegi oma tööst puudust tundnud. Ja lapsepõlvest. Talvel ma igatsen suve. Kui ma olen midagi valmis kirjutanud, siis ma hakkan kirjutamise protsessi taga igatsema.
Naljakas, et ma ei ole veel kunagi koduigatsust tundnud. Ära olles igatsen vaid väheseid inimesi. Kui sedagi. Koju jõudes hakkan eemalolemist taga igatsema.
Aga SEE igatsus on täiesti uus... hoopis teistsugune, see allutab endale kõik ülejäänud tunded. See paneb mind unustama ja tobedalt käituma. Esimene tunne, mis mind täielikult kontrollib. Tõtt öelda ma ei tahagi selle tunde üle kontrolli saavutada. Niimoodi on hea. Väga hea. Vabastav. Öösel ma suudan jälle lennata.
Igatseda kedagi pidevalt, oodata iga kohtumist nagu see oleks ainuke. Ainult Tema lähedus vaigistab tormi hinges...
Olen aru saanud, et See Igatsus on võrdeline minu ja Tema vahelise kaugusega ja ajaga, mis selle vahemaa vähendamiseks kulub.
Mulle meeldib igatseda, oodata ja oodata ja oodata. Peaaegu sama, mis lapsena sünnipäeva hommiku ootamine. :)
See igatsus on hirmutav ainult siis, kui ta liiga suureks kasvab. Siis ta pole enam igatsus, siis on ta paanikahoog (hingata on raske, süda peksab meeletult, maailm muutub must-valgeks).
Ma ei ole veel aru saanud, miks selline muutus juhtub ja mis selle põhjustab...
See on ainuke negatiivne külg selle imelise tunde juures.
"Mõnikord kardan Sust lahkuda- tobe hirm, et Sind enam ei näe..."
pühapäev, november 26
Amanda Tapping AT 2: The Return
17. novebrist 20. novembrini olin oma kalli õega Londonis, Heathrow lennujaama Renessaince Hotel'is, et veeta aega maailma kõige paremate fännidega (!!!!!!!!!!Amanda Tappingu fännid!!!!!!!!!!!!) ja osa saada imelisest GABIT'i üritusest. (Ärge lootkegi, et ma hakkan kõike lahti seletama)
Ka sellel aastal kogusime raha heategevuslikul eesmärgil. Nimelt toetab Amanda organisatsiooni Hearing Dogs for Deaf People. http://www.hearingdogs.org.uk (ma ei tea, kas sõna organisatsioon on õige kasutada...)
Me kogusime üle 20 000 naela. http://www.hearingdogs.org.uk/news-info.php See on nelja koera raha! Eelmisel aastal oli see summa 5000 naela.
Jutuajamised Amandaga, pildistamissessioon, autogrammisessioon :) Hindamatud mälestused. Ja olen nii kade, et rohkem ma neid ei jaga.
Nii palju võin öelda, et mulle meeldib hotellis elada. Mõnus vaheldus. Ette ja taha tehakse kõik ära. =)
See oli meeldiv nädalavahetus. Puhkus. Eemale saamine argielust. Minu usu taastumine unistustesse. Aru saamine, et ma armastan.
Ka sellel aastal kogusime raha heategevuslikul eesmärgil. Nimelt toetab Amanda organisatsiooni Hearing Dogs for Deaf People. http://www.hearingdogs.org.uk (ma ei tea, kas sõna organisatsioon on õige kasutada...)
Me kogusime üle 20 000 naela. http://www.hearingdogs.org.uk/news-info.php See on nelja koera raha! Eelmisel aastal oli see summa 5000 naela.
Jutuajamised Amandaga, pildistamissessioon, autogrammisessioon :) Hindamatud mälestused. Ja olen nii kade, et rohkem ma neid ei jaga.
Nii palju võin öelda, et mulle meeldib hotellis elada. Mõnus vaheldus. Ette ja taha tehakse kõik ära. =)
See oli meeldiv nädalavahetus. Puhkus. Eemale saamine argielust. Minu usu taastumine unistustesse. Aru saamine, et ma armastan.
Ja nii see läks...
... liiga aeglaselt, aga
lõpuks ometi sai praktika läbi! Viimased kaks nädalat venisid nagu šokolaadiga kaetud iiris ja uskuge mind, šokolaadiga kaetud iiris võib väääääga pikaks venida (Cadbury's Curly Wurly) ;)
Kolm esimest nädalat olid nauditavad, siis ma väsisin 16-tunnistest päevadest ja nädalalõppudeta nädalatest ära. Viimased kaks nädalat olid kohutavalt väsitavad. Mul õnnestus toidumürgistus saada (arvan, et see oli viiruslik, sest paar päeva hiljem võitles mu armsam sama probleemiga... ja nüüd mulle meenub, et lasteaias oli ühel kasvatajal enne mind sarnane juhtum). See oli Õudne. Kehatemperatuur oli 38 ringis, ma olin nii nõrk, et ma ei suutnud püsti seista ja magu tõmbus iga natukese aja tagant valust krampi. Kogu jama algas neljapäeva (9. november) õhtul, laupäeva hommikuks oli kõik enam-vähem korras.
Lasteaiast puudusin kokku 7 päeva. Ooo ei, ma ei tee neid kõiki järgi. Heal juhul kolm päeva. Mul on vaja üks jõuluteemaline maal lõpuni maalida, sellest pilt teha ja pildist omakorda kaardid teha. See on minu "head aega" ja "aitäh".
Neljapäeval (23. novembril) sain lasteaia poolselt juhendajalt oma hinnangulehe kätte ja tänu avaldasin sellega, et reedel magasin kella üheni ja läksin kohvikusse tööle. Kui oleks rohkem lapsi olnud (neljapäeval oli ainult üks!!!!! ), oleksin reedel läinud, aga ma ei näinud põhjust, miks peaksin mina koos kasvataja ja kahe tädiga ühte last "kasvatama". Seega otsustasin endale teene teha ja nii ma magasingi esimest korda viie nädala jooksul üle 7 tunni.
Homseks pean kõik kooli jaoks korda seadma. Päeviku "valmis" kirjutama ning ülesanded ära tegema. Aega veel on viimase minutini :P
Sain just aru, et ma olingi endal südame kõvaks teinud ja kogu praktika aja väga kinnine ja pinnapealne olnud, eriti viimased paar nädalat.
Ma ei kahetse midagi.
Viis nädalat karmi praktikat. Mulle näidati elu kurvemat poolt. Karmimat poolt.
Olen täiesti kindel, et minu kursuselt poleks keegi nende lastega viit päevagi vastu pidanud (mul on, jah, ego). Olgu, Piret oleks vastu pidanud, võib-olla isegi paremini hakkama saanud. 'Cause, you know, it's Piret we're talking about!!!
Jään igatsema Nikitat.
lõpuks ometi sai praktika läbi! Viimased kaks nädalat venisid nagu šokolaadiga kaetud iiris ja uskuge mind, šokolaadiga kaetud iiris võib väääääga pikaks venida (Cadbury's Curly Wurly) ;)
Kolm esimest nädalat olid nauditavad, siis ma väsisin 16-tunnistest päevadest ja nädalalõppudeta nädalatest ära. Viimased kaks nädalat olid kohutavalt väsitavad. Mul õnnestus toidumürgistus saada (arvan, et see oli viiruslik, sest paar päeva hiljem võitles mu armsam sama probleemiga... ja nüüd mulle meenub, et lasteaias oli ühel kasvatajal enne mind sarnane juhtum). See oli Õudne. Kehatemperatuur oli 38 ringis, ma olin nii nõrk, et ma ei suutnud püsti seista ja magu tõmbus iga natukese aja tagant valust krampi. Kogu jama algas neljapäeva (9. november) õhtul, laupäeva hommikuks oli kõik enam-vähem korras.
Lasteaiast puudusin kokku 7 päeva. Ooo ei, ma ei tee neid kõiki järgi. Heal juhul kolm päeva. Mul on vaja üks jõuluteemaline maal lõpuni maalida, sellest pilt teha ja pildist omakorda kaardid teha. See on minu "head aega" ja "aitäh".
Neljapäeval (23. novembril) sain lasteaia poolselt juhendajalt oma hinnangulehe kätte ja tänu avaldasin sellega, et reedel magasin kella üheni ja läksin kohvikusse tööle. Kui oleks rohkem lapsi olnud (neljapäeval oli ainult üks!!!!! ), oleksin reedel läinud, aga ma ei näinud põhjust, miks peaksin mina koos kasvataja ja kahe tädiga ühte last "kasvatama". Seega otsustasin endale teene teha ja nii ma magasingi esimest korda viie nädala jooksul üle 7 tunni.
Homseks pean kõik kooli jaoks korda seadma. Päeviku "valmis" kirjutama ning ülesanded ära tegema. Aega veel on viimase minutini :P
Sain just aru, et ma olingi endal südame kõvaks teinud ja kogu praktika aja väga kinnine ja pinnapealne olnud, eriti viimased paar nädalat.
Ma ei kahetse midagi.
Viis nädalat karmi praktikat. Mulle näidati elu kurvemat poolt. Karmimat poolt.
Olen täiesti kindel, et minu kursuselt poleks keegi nende lastega viit päevagi vastu pidanud (mul on, jah, ego). Olgu, Piret oleks vastu pidanud, võib-olla isegi paremini hakkama saanud. 'Cause, you know, it's Piret we're talking about!!!
Jään igatsema Nikitat.
kolmapäev, november 1
Mis saab viie nädala pärast?
Esimene nädal Männikäbi lasteaias on selja taga, teine juba alanud. Tunnen end kindlamana kui esimesel päeval (loogiline ju!), samas tunnen ja tean, et mul on veel nii palju õppida, veel on nii palju mida ma ei tea.
Minu rühma kasvatajad on väga rahul, et neile praktikant appi saadeti. Ja mina olen rahul, et valisin erivajadustega laste rühma Südameke. Kuigi lapsi on vähe, olen päeva lõpuks ikkagi surmväsinud. Oma tähelepanuvajadusega suudavad nad mu nii tühjaks pigistada. Olen juba mitu korda rühma esikusse diivanile magama jäänud.
Teise nädala alguses veetsin päeva sõimerühmas Jaaniussike- neil oli abi vaja. Selle ühe päevaga suutis üks poiss (Marko) endale minu südamesse pesa teha. Marko veetis terve päeva minu läheduses, rääkis ja mängis ainult minuga. Mind võlusid tema silmad (need meenutavad mu onu silmi)- täis soojust ja hellust, hella hingega inimese silmad.
Imestusega avastasin, et hinge poeb soe kodune tunne, kui hommikuti lasteaia poole jalutades hakkab mändide vahelt tuttav telliskivimaja paistma. Hirm on kadunud, selle asemel on ainult huvi ja puhas rõõm, et saan lastega tegeleda, ootus, mida uus päev tuua võib, mõtisklused selle üle, millises tujus lapsed on, kas ma suudan neid ohjeldada, kui nad ülemeelikuks muutuvad, kas nad ootavad mind...
Minu rühmas on üks laps lastekodust. Nikita. 3-aastane. Alateadlikult hoian teda teistest rohkem. Juba esimestel päevadel panin tähele, et üks õpetaja abidest kohtleb teda natuke liiga hoolimatult. Kui midagi juhtub ja Nikita on läheduses, on tema süüdi.
Täna (1. novembril) panin tähele (at last), et mainitud õpetaja abi on oma suhtumist muutmas. Mulle meeldib mõelda, et see on tänu minule. =)
Seda olen küll täheldanud, et Nikita kuulab minu sõna paremini kui kellegi teise oma. Ja hommikuti on ta mind nähes nii rõõmus. Südant soojendav.
Kallis inimene esitas mulle sellise küsimuse: "Mis saab viie nädala pärast?"
Viie nädala pärast saab mul praktika läbi. Viie nädala pärast jätan pisaraid tagasi hoides kõigiga hüvasti. Viie nädala pärast tulen ma lasteaiast nuttes ära.
Mul on juba praegu sellele raske mõelda. Muutun nukraks.
Aga ma olen õnnelik, et ma saan nendelt lastelt nii palju ja ma annan neile endast kõik, mis mul anda on. Ning seda ei saa mitte keegi mitte kunagi ära võtta.
"Talle hakkavad tulevikus pikajuukselised tüdrukud meeldima. Sinu pärast."
Minu rühma kasvatajad on väga rahul, et neile praktikant appi saadeti. Ja mina olen rahul, et valisin erivajadustega laste rühma Südameke. Kuigi lapsi on vähe, olen päeva lõpuks ikkagi surmväsinud. Oma tähelepanuvajadusega suudavad nad mu nii tühjaks pigistada. Olen juba mitu korda rühma esikusse diivanile magama jäänud.
Teise nädala alguses veetsin päeva sõimerühmas Jaaniussike- neil oli abi vaja. Selle ühe päevaga suutis üks poiss (Marko) endale minu südamesse pesa teha. Marko veetis terve päeva minu läheduses, rääkis ja mängis ainult minuga. Mind võlusid tema silmad (need meenutavad mu onu silmi)- täis soojust ja hellust, hella hingega inimese silmad.
Imestusega avastasin, et hinge poeb soe kodune tunne, kui hommikuti lasteaia poole jalutades hakkab mändide vahelt tuttav telliskivimaja paistma. Hirm on kadunud, selle asemel on ainult huvi ja puhas rõõm, et saan lastega tegeleda, ootus, mida uus päev tuua võib, mõtisklused selle üle, millises tujus lapsed on, kas ma suudan neid ohjeldada, kui nad ülemeelikuks muutuvad, kas nad ootavad mind...
Minu rühmas on üks laps lastekodust. Nikita. 3-aastane. Alateadlikult hoian teda teistest rohkem. Juba esimestel päevadel panin tähele, et üks õpetaja abidest kohtleb teda natuke liiga hoolimatult. Kui midagi juhtub ja Nikita on läheduses, on tema süüdi.
Täna (1. novembril) panin tähele (at last), et mainitud õpetaja abi on oma suhtumist muutmas. Mulle meeldib mõelda, et see on tänu minule. =)
Seda olen küll täheldanud, et Nikita kuulab minu sõna paremini kui kellegi teise oma. Ja hommikuti on ta mind nähes nii rõõmus. Südant soojendav.
Kallis inimene esitas mulle sellise küsimuse: "Mis saab viie nädala pärast?"
Viie nädala pärast saab mul praktika läbi. Viie nädala pärast jätan pisaraid tagasi hoides kõigiga hüvasti. Viie nädala pärast tulen ma lasteaiast nuttes ära.
Mul on juba praegu sellele raske mõelda. Muutun nukraks.
Aga ma olen õnnelik, et ma saan nendelt lastelt nii palju ja ma annan neile endast kõik, mis mul anda on. Ning seda ei saa mitte keegi mitte kunagi ära võtta.
"Talle hakkavad tulevikus pikajuukselised tüdrukud meeldima. Sinu pärast."
Tellimine:
Postitused (Atom)