Kirjutasin eile oma päevikusse viimase sissekande. Nüüd pean kiiremas korras uue päevaraamatu ostma, käsi juba sügeleb pastaka järgi. Hetkel pean klaviatuuriga leppima (oh!)
Väljavõtteid hingelinnu mõtisklusest:
Igatsus...
See ei ole minu jaoks midagi täiesti uut. Ma olen seda tunnet ennegi kogenud. Ma tean, mis on igatsus. Ma igatsen oma sõpru, keda pole ammu kohanud, kellega pole mahti rääkida olnud.
Ma igatsen oma venda. Ma igatsen oma kassi. Mõnikord leian end keskkooliaegu taga igatsemas. Ma olen isegi oma tööst puudust tundnud. Ja lapsepõlvest. Talvel ma igatsen suve. Kui ma olen midagi valmis kirjutanud, siis ma hakkan kirjutamise protsessi taga igatsema.
Naljakas, et ma ei ole veel kunagi koduigatsust tundnud. Ära olles igatsen vaid väheseid inimesi. Kui sedagi. Koju jõudes hakkan eemalolemist taga igatsema.
Aga SEE igatsus on täiesti uus... hoopis teistsugune, see allutab endale kõik ülejäänud tunded. See paneb mind unustama ja tobedalt käituma. Esimene tunne, mis mind täielikult kontrollib. Tõtt öelda ma ei tahagi selle tunde üle kontrolli saavutada. Niimoodi on hea. Väga hea. Vabastav. Öösel ma suudan jälle lennata.
Igatseda kedagi pidevalt, oodata iga kohtumist nagu see oleks ainuke. Ainult Tema lähedus vaigistab tormi hinges...
Olen aru saanud, et See Igatsus on võrdeline minu ja Tema vahelise kaugusega ja ajaga, mis selle vahemaa vähendamiseks kulub.
Mulle meeldib igatseda, oodata ja oodata ja oodata. Peaaegu sama, mis lapsena sünnipäeva hommiku ootamine. :)
See igatsus on hirmutav ainult siis, kui ta liiga suureks kasvab. Siis ta pole enam igatsus, siis on ta paanikahoog (hingata on raske, süda peksab meeletult, maailm muutub must-valgeks).
Ma ei ole veel aru saanud, miks selline muutus juhtub ja mis selle põhjustab...
See on ainuke negatiivne külg selle imelise tunde juures.
"Mõnikord kardan Sust lahkuda- tobe hirm, et Sind enam ei näe..."
kolmapäev, november 29
pühapäev, november 26
Amanda Tapping AT 2: The Return
17. novebrist 20. novembrini olin oma kalli õega Londonis, Heathrow lennujaama Renessaince Hotel'is, et veeta aega maailma kõige paremate fännidega (!!!!!!!!!!Amanda Tappingu fännid!!!!!!!!!!!!) ja osa saada imelisest GABIT'i üritusest. (Ärge lootkegi, et ma hakkan kõike lahti seletama)
Ka sellel aastal kogusime raha heategevuslikul eesmärgil. Nimelt toetab Amanda organisatsiooni Hearing Dogs for Deaf People. http://www.hearingdogs.org.uk (ma ei tea, kas sõna organisatsioon on õige kasutada...)
Me kogusime üle 20 000 naela. http://www.hearingdogs.org.uk/news-info.php See on nelja koera raha! Eelmisel aastal oli see summa 5000 naela.
Jutuajamised Amandaga, pildistamissessioon, autogrammisessioon :) Hindamatud mälestused. Ja olen nii kade, et rohkem ma neid ei jaga.
Nii palju võin öelda, et mulle meeldib hotellis elada. Mõnus vaheldus. Ette ja taha tehakse kõik ära. =)
See oli meeldiv nädalavahetus. Puhkus. Eemale saamine argielust. Minu usu taastumine unistustesse. Aru saamine, et ma armastan.
Ka sellel aastal kogusime raha heategevuslikul eesmärgil. Nimelt toetab Amanda organisatsiooni Hearing Dogs for Deaf People. http://www.hearingdogs.org.uk (ma ei tea, kas sõna organisatsioon on õige kasutada...)
Me kogusime üle 20 000 naela. http://www.hearingdogs.org.uk/news-info.php See on nelja koera raha! Eelmisel aastal oli see summa 5000 naela.
Jutuajamised Amandaga, pildistamissessioon, autogrammisessioon :) Hindamatud mälestused. Ja olen nii kade, et rohkem ma neid ei jaga.
Nii palju võin öelda, et mulle meeldib hotellis elada. Mõnus vaheldus. Ette ja taha tehakse kõik ära. =)
See oli meeldiv nädalavahetus. Puhkus. Eemale saamine argielust. Minu usu taastumine unistustesse. Aru saamine, et ma armastan.
Ja nii see läks...
... liiga aeglaselt, aga
lõpuks ometi sai praktika läbi! Viimased kaks nädalat venisid nagu šokolaadiga kaetud iiris ja uskuge mind, šokolaadiga kaetud iiris võib väääääga pikaks venida (Cadbury's Curly Wurly) ;)
Kolm esimest nädalat olid nauditavad, siis ma väsisin 16-tunnistest päevadest ja nädalalõppudeta nädalatest ära. Viimased kaks nädalat olid kohutavalt väsitavad. Mul õnnestus toidumürgistus saada (arvan, et see oli viiruslik, sest paar päeva hiljem võitles mu armsam sama probleemiga... ja nüüd mulle meenub, et lasteaias oli ühel kasvatajal enne mind sarnane juhtum). See oli Õudne. Kehatemperatuur oli 38 ringis, ma olin nii nõrk, et ma ei suutnud püsti seista ja magu tõmbus iga natukese aja tagant valust krampi. Kogu jama algas neljapäeva (9. november) õhtul, laupäeva hommikuks oli kõik enam-vähem korras.
Lasteaiast puudusin kokku 7 päeva. Ooo ei, ma ei tee neid kõiki järgi. Heal juhul kolm päeva. Mul on vaja üks jõuluteemaline maal lõpuni maalida, sellest pilt teha ja pildist omakorda kaardid teha. See on minu "head aega" ja "aitäh".
Neljapäeval (23. novembril) sain lasteaia poolselt juhendajalt oma hinnangulehe kätte ja tänu avaldasin sellega, et reedel magasin kella üheni ja läksin kohvikusse tööle. Kui oleks rohkem lapsi olnud (neljapäeval oli ainult üks!!!!! ), oleksin reedel läinud, aga ma ei näinud põhjust, miks peaksin mina koos kasvataja ja kahe tädiga ühte last "kasvatama". Seega otsustasin endale teene teha ja nii ma magasingi esimest korda viie nädala jooksul üle 7 tunni.
Homseks pean kõik kooli jaoks korda seadma. Päeviku "valmis" kirjutama ning ülesanded ära tegema. Aega veel on viimase minutini :P
Sain just aru, et ma olingi endal südame kõvaks teinud ja kogu praktika aja väga kinnine ja pinnapealne olnud, eriti viimased paar nädalat.
Ma ei kahetse midagi.
Viis nädalat karmi praktikat. Mulle näidati elu kurvemat poolt. Karmimat poolt.
Olen täiesti kindel, et minu kursuselt poleks keegi nende lastega viit päevagi vastu pidanud (mul on, jah, ego). Olgu, Piret oleks vastu pidanud, võib-olla isegi paremini hakkama saanud. 'Cause, you know, it's Piret we're talking about!!!
Jään igatsema Nikitat.
lõpuks ometi sai praktika läbi! Viimased kaks nädalat venisid nagu šokolaadiga kaetud iiris ja uskuge mind, šokolaadiga kaetud iiris võib väääääga pikaks venida (Cadbury's Curly Wurly) ;)
Kolm esimest nädalat olid nauditavad, siis ma väsisin 16-tunnistest päevadest ja nädalalõppudeta nädalatest ära. Viimased kaks nädalat olid kohutavalt väsitavad. Mul õnnestus toidumürgistus saada (arvan, et see oli viiruslik, sest paar päeva hiljem võitles mu armsam sama probleemiga... ja nüüd mulle meenub, et lasteaias oli ühel kasvatajal enne mind sarnane juhtum). See oli Õudne. Kehatemperatuur oli 38 ringis, ma olin nii nõrk, et ma ei suutnud püsti seista ja magu tõmbus iga natukese aja tagant valust krampi. Kogu jama algas neljapäeva (9. november) õhtul, laupäeva hommikuks oli kõik enam-vähem korras.
Lasteaiast puudusin kokku 7 päeva. Ooo ei, ma ei tee neid kõiki järgi. Heal juhul kolm päeva. Mul on vaja üks jõuluteemaline maal lõpuni maalida, sellest pilt teha ja pildist omakorda kaardid teha. See on minu "head aega" ja "aitäh".
Neljapäeval (23. novembril) sain lasteaia poolselt juhendajalt oma hinnangulehe kätte ja tänu avaldasin sellega, et reedel magasin kella üheni ja läksin kohvikusse tööle. Kui oleks rohkem lapsi olnud (neljapäeval oli ainult üks!!!!! ), oleksin reedel läinud, aga ma ei näinud põhjust, miks peaksin mina koos kasvataja ja kahe tädiga ühte last "kasvatama". Seega otsustasin endale teene teha ja nii ma magasingi esimest korda viie nädala jooksul üle 7 tunni.
Homseks pean kõik kooli jaoks korda seadma. Päeviku "valmis" kirjutama ning ülesanded ära tegema. Aega veel on viimase minutini :P
Sain just aru, et ma olingi endal südame kõvaks teinud ja kogu praktika aja väga kinnine ja pinnapealne olnud, eriti viimased paar nädalat.
Ma ei kahetse midagi.
Viis nädalat karmi praktikat. Mulle näidati elu kurvemat poolt. Karmimat poolt.
Olen täiesti kindel, et minu kursuselt poleks keegi nende lastega viit päevagi vastu pidanud (mul on, jah, ego). Olgu, Piret oleks vastu pidanud, võib-olla isegi paremini hakkama saanud. 'Cause, you know, it's Piret we're talking about!!!
Jään igatsema Nikitat.
kolmapäev, november 1
Mis saab viie nädala pärast?
Esimene nädal Männikäbi lasteaias on selja taga, teine juba alanud. Tunnen end kindlamana kui esimesel päeval (loogiline ju!), samas tunnen ja tean, et mul on veel nii palju õppida, veel on nii palju mida ma ei tea.
Minu rühma kasvatajad on väga rahul, et neile praktikant appi saadeti. Ja mina olen rahul, et valisin erivajadustega laste rühma Südameke. Kuigi lapsi on vähe, olen päeva lõpuks ikkagi surmväsinud. Oma tähelepanuvajadusega suudavad nad mu nii tühjaks pigistada. Olen juba mitu korda rühma esikusse diivanile magama jäänud.
Teise nädala alguses veetsin päeva sõimerühmas Jaaniussike- neil oli abi vaja. Selle ühe päevaga suutis üks poiss (Marko) endale minu südamesse pesa teha. Marko veetis terve päeva minu läheduses, rääkis ja mängis ainult minuga. Mind võlusid tema silmad (need meenutavad mu onu silmi)- täis soojust ja hellust, hella hingega inimese silmad.
Imestusega avastasin, et hinge poeb soe kodune tunne, kui hommikuti lasteaia poole jalutades hakkab mändide vahelt tuttav telliskivimaja paistma. Hirm on kadunud, selle asemel on ainult huvi ja puhas rõõm, et saan lastega tegeleda, ootus, mida uus päev tuua võib, mõtisklused selle üle, millises tujus lapsed on, kas ma suudan neid ohjeldada, kui nad ülemeelikuks muutuvad, kas nad ootavad mind...
Minu rühmas on üks laps lastekodust. Nikita. 3-aastane. Alateadlikult hoian teda teistest rohkem. Juba esimestel päevadel panin tähele, et üks õpetaja abidest kohtleb teda natuke liiga hoolimatult. Kui midagi juhtub ja Nikita on läheduses, on tema süüdi.
Täna (1. novembril) panin tähele (at last), et mainitud õpetaja abi on oma suhtumist muutmas. Mulle meeldib mõelda, et see on tänu minule. =)
Seda olen küll täheldanud, et Nikita kuulab minu sõna paremini kui kellegi teise oma. Ja hommikuti on ta mind nähes nii rõõmus. Südant soojendav.
Kallis inimene esitas mulle sellise küsimuse: "Mis saab viie nädala pärast?"
Viie nädala pärast saab mul praktika läbi. Viie nädala pärast jätan pisaraid tagasi hoides kõigiga hüvasti. Viie nädala pärast tulen ma lasteaiast nuttes ära.
Mul on juba praegu sellele raske mõelda. Muutun nukraks.
Aga ma olen õnnelik, et ma saan nendelt lastelt nii palju ja ma annan neile endast kõik, mis mul anda on. Ning seda ei saa mitte keegi mitte kunagi ära võtta.
"Talle hakkavad tulevikus pikajuukselised tüdrukud meeldima. Sinu pärast."
Minu rühma kasvatajad on väga rahul, et neile praktikant appi saadeti. Ja mina olen rahul, et valisin erivajadustega laste rühma Südameke. Kuigi lapsi on vähe, olen päeva lõpuks ikkagi surmväsinud. Oma tähelepanuvajadusega suudavad nad mu nii tühjaks pigistada. Olen juba mitu korda rühma esikusse diivanile magama jäänud.
Teise nädala alguses veetsin päeva sõimerühmas Jaaniussike- neil oli abi vaja. Selle ühe päevaga suutis üks poiss (Marko) endale minu südamesse pesa teha. Marko veetis terve päeva minu läheduses, rääkis ja mängis ainult minuga. Mind võlusid tema silmad (need meenutavad mu onu silmi)- täis soojust ja hellust, hella hingega inimese silmad.
Imestusega avastasin, et hinge poeb soe kodune tunne, kui hommikuti lasteaia poole jalutades hakkab mändide vahelt tuttav telliskivimaja paistma. Hirm on kadunud, selle asemel on ainult huvi ja puhas rõõm, et saan lastega tegeleda, ootus, mida uus päev tuua võib, mõtisklused selle üle, millises tujus lapsed on, kas ma suudan neid ohjeldada, kui nad ülemeelikuks muutuvad, kas nad ootavad mind...
Minu rühmas on üks laps lastekodust. Nikita. 3-aastane. Alateadlikult hoian teda teistest rohkem. Juba esimestel päevadel panin tähele, et üks õpetaja abidest kohtleb teda natuke liiga hoolimatult. Kui midagi juhtub ja Nikita on läheduses, on tema süüdi.
Täna (1. novembril) panin tähele (at last), et mainitud õpetaja abi on oma suhtumist muutmas. Mulle meeldib mõelda, et see on tänu minule. =)
Seda olen küll täheldanud, et Nikita kuulab minu sõna paremini kui kellegi teise oma. Ja hommikuti on ta mind nähes nii rõõmus. Südant soojendav.
Kallis inimene esitas mulle sellise küsimuse: "Mis saab viie nädala pärast?"
Viie nädala pärast saab mul praktika läbi. Viie nädala pärast jätan pisaraid tagasi hoides kõigiga hüvasti. Viie nädala pärast tulen ma lasteaiast nuttes ära.
Mul on juba praegu sellele raske mõelda. Muutun nukraks.
Aga ma olen õnnelik, et ma saan nendelt lastelt nii palju ja ma annan neile endast kõik, mis mul anda on. Ning seda ei saa mitte keegi mitte kunagi ära võtta.
"Talle hakkavad tulevikus pikajuukselised tüdrukud meeldima. Sinu pärast."
Tellimine:
Postitused (Atom)