Vana-uus

See on vist loogiline, et esimene suurem kirjutis on endast. Loogiline sellepärast, et ikka tuleb ju enda lugu enne ära rääkida, kui saad teisi lugusid rääkima hakata. Muidu jääb "sinu lugu" kõikidesse teistesse lugudesse sisse ja see muudab kõik need teised lood igavaks... ei, sisutuks.

Enda lugu kirjutades või rääkides avastad nii palju vana-uut. Jah. Vana-uut. Vana, sest mingil hetkel sa olid sellest teadlik. Uut, sest mingil hetkel oled selle ära unustanud.
Ja nüüd, kirjutades ei tähtsusta sa enam mitte midagi üle. Sest nüüd on selgelt näha - mis oli siis tähtis on ka praegu tähtis.

Ja see, kes sa oled praegu, olid sa ka siis ja oled sa ka tulevikus.

Esimene lumi

Langeb esimene lumehelves Su põsele,
veetilgana niisutab Su huuli,
kogemata panen seda tähele.

Teine juba su ripsmeis väreleb,
märkan seda ja Su kauneid silmi
ja tulukest, mis neis võbeleb.


Käsikäes seisame õues,
lumehelbed tantsivad tuules
meile.

Läbi Sinu
vaatan esimest lumesadu.

Isikukultus

Äkki peaks selles suhtes midagi ette võtma? Äkki...

Aga ma ei taha.
I'm whole.
That's that then.

Ainult sellepärast ma tunnen, et elan. Nii tobe, kui see ka poleks, isikukultus on piisav põhjus, miks ma teen asju, mida muidu ei tihkaks.
Ühtäkki on mul hoogu ja tahtmist. Ja jõudu ja eneseusku.
Sest ma pean tema pärast endale tõestama, et ma saan ja suudan ja oskan.

Ma ju ise tean seda. Aga talle ma pean ju näitama.

Klišee.

Mu huuled moodustavad sõna

{...kallim...}

hetkeks hoia
minu sosistatud sõna
oma kõrvus helisevana

Empaatia

Sinu pisaratest on märjad ka minu silmad,
Sinu rõõm venib naeratuseks minu suul,
Sinu mure teeb raskeks ka minu õlad,
Sinu vabadus särab päiksena minu näol.

Hinged

Ma usun, et kaks hinge suudavad luua teineteise vahel sideme. Tugeva sideme. Vaimse, hingelise ühenduse. Sellise ühenduse, et teineteist nägemata teavad mõlemad, millises meeleolus kumbki on.

Mõlemad ei pea sellest teadlikud olema. Võib olla nii, et üks tunneb seda sidet, teine ei tunne. Oleneb, kui vastuvõtlik ja avatud on hing teise suhtes.

Jah, ma usun, et see on võimalik.

jooksin kinni

Nägin kõrgel tähtede säras,

kuu kollases kumas

iseennast.

Just a day, just an ordinary day

Jälle üks selline päev, mille lõpus olen nii väsinud.
Ei väsita mitte tegevus, vaid inimesed tööl.
Mitte kliendid, vaid inimesed kontorist.
Koju minnes olen nii väsinud, et bussis panen kuularid kõrva ja walkmani nii valjuks kui kannatan. Et ma ei kuuleks teisi inimesi enda ümber, et ma ei paneks neid tähele.

Ja ometi...
märkan ema kahe lapsega. Noorema ja vanema pojaga. Ja ma näen kuidas ta oma vanemat poega eirab ja kuidas too üritab ema tähelepanu saada.
Aga ema pahandab temaga.
Kuidas ta aru ei saa, et vanem poeg arvab, et teda on ära unustatud? Et nooremat hoitakse temast rohkem...

Pööran pilgu kõrvale, vaatan aknast välja. Tühjendan oma pea mõtetest. Ja ei hooli.

Koju jõudes ei suuda vanema poja nukrat pilku vaimusilmast pühkida.

Hulkuv koer

Kao eemale, sa hulkuv peni,
kirpudest puretud loom,
tundud vastik, oled haisev vari
ja tõrjutud kõigi poolt.

Tee, et sa kaod! Mine!
Ma ei hooli, kuhu.
Mul on omad probleemid ja mured,
leia keegi, keda huvitab su lugu.

Saba jalge vahel põgened kiirelt,
aru saamata, mida tegid valesti
otsisid ju vaid sõbralikku viibet...

lootusega jätad hüvasti

ja jooksed kinnisilmi auto ette.
Pidurite krigin, kokkupõrge -
su keha jääb elutult lebama teele.

Ma keeran selja ja kõnnin minema.
Kodus haaran kaissu padja ja puhken nutma.

Sügis

Üleöö muutus kõik-

päike võttis haiguslehe,
vihmapiisad said linnaloa,
Hämarik ütleb varem „Tere!“
Kaamos üüris linnas toa.

Äratajaks pole enam linnulaul,
väljas on palju külmem.
Lehtpuud said uued rüüd,
maailm tundub süngem.

Õhk on hommikuti kargem,
tuul näitab oma jäist palet.
Olen unustanud, et varem oli valgem
...pikisilmi ootan kevadet.

Üleöö muutus kõik.

Tere, inimene... Oota, ära mine

Oma jutud kõik räägiksin Sulle,
oma mured ja rõõmud,
salalaeka avaksin Sulle,
seal on palju peidus.
Oma naeratused,
pisarad-
kõik Sulle.
Oma kannatused,
unistused vägevad
räägiksin Sulle.

Ma tahan

Pariisi minna. Uuesti.
Sest nüüd on õige aeg. Sest nüüd mina tahan minna. Tahan päriselt.

Tookord ei olnud õige aeg, oli peale sunnitud aeg, oli ma-ju-ei-tea-mida-ma-tahan aeg, oli katsetamise aeg, oli otsimise aeg, oli vale aeg.
Nüüd on minu aeg.


Ma olen andeks andnud ja rahu sõlminud.
Endaga.

Mia

Kohvikus käis üks tüdruk. Ta ei saanud olla vanem kui kolmene. Paterdas rõõmsalt mööda kohvikut ringi. Üritas isegi kohviku välisust avada. Õnneks jõudsin enne kohale, kui tal see õnnestus. Sellele järgnes üks pilk minu ja tema ema vahel ja minust sai vardja.
Sõnadeta kokkulepe.
Jälgisin, kuidas tüdrik trepist ise üles läks ja restorani uudistas. Ikka parajast kaugusest, et ise õigeks ajaks kohale jõuda, kui tekib kartus, et plika võib kukkuda, samas nii kaugel, et tirtsule jääks tunne, et ta on peremees.
Ja siis tahtis ta trepist tagasi alla tulla- vaatas mulle otsa, sirutas oma käed minu poole ja ütles:"opp!"

Armas oli. Muud midagi.

Frailty, Thy Name Is Woman

Kritseldasin paberile tähed,
neist moodustus sõna.

Need paberile kritseldatud tähed
said endale kõla

Minu huulil,

kui ütlesin Su nime.



Non Je Ne Regrette Rien

Tille veski

Minu vanaisa oli mölder, ta töötas Tille veskis. Tille veski asub Tilleorus.
Tilleorg asub Põlvamaal.
Seal on mu juured.

Mul oli õnn ja au veskit eelmine nädal külastada. Jättis hinge jälje.
Praeguseks on veskist alles jäänud mineviku kest. Kuid ometi... minu üllatuseks kumas vanas veskis tema õitseaja sära.
Hingemattev.

Kuldne kodukotus

Oli aeg, kui laudas olid lehmad ja lambad
ja heinaküüni veeti heina
ja hommikuti kires kukk aiateibas
ja laupäeviti mindi suitsusauna.
Oli aeg, kui uskusin- kaevus elab näkk
ja kuusehekis elavad trollid
ja iga heina sisse kaevatud käik
haldjate maailma viib mind.

Oli aeg...


Nüüd küüni katus on sisse langen'd
ja laudas vilistab tuul.
Auku on roostetanud veepanged
...see koht tundus vanasti nii suur!!!

Nüüd vaatan seda kohta, kust olen kasvan'd,
kus on mu juured.
Vaatan seda nõrka, ähmast mälestust
vajumas unne.

See tunne

... kui peale tööpäeva lõppu ei oska midagi teha. Töölt tahan kiiresti ära, aga koju veel ei kipu. Ja siis ma lihtsalt kõnnin. Sihitult. Suutmata otsustada, kas ja mida ma tahan. Kõnnin nii kaua, kuni jalad hakkavad tuld lööma ja ma lõpuks märkan, et ma ei märka midagi, kuni lõpuks autosignaal mu üles äratab.

Siis, alles siis lähen koju. Sest olen liiga väsinud, et midagi muud tahta.

Kingitus

See oli aasta tagasi. Tol korral olin ma tööl, hommikuses vahetuses. Sa tulid enne keskpäeva läbi ja kinkisid mulle suure päevalille ja tasuks said minu kõige laiema naeratuse. Ja tugeva-tugeva kallistuse- meie esimene kallistus.
Ja õhtul viisid Sa mu kinno. Filmiks oli "Tunnimees", peaosas Michael Douglas. Ma ei mäleta sellest filmist suurt midagi, sest mingil hetkel leidis Sinu käsi minu käe üles... seda ma mäletangi sellest filmist- meie üheks põimunud käsi.
Filmi lõppedes jalutasime välja, kosmosesse, meid ümbritsesid värvilised tuled ja ainukeseks hääleks oli vee kohin. Ja siis Sa suudlesid mind. Ja mina Sind.
Ma olen päris kindel, et sellel hetkel minu jalad enam maad ei puudutanud.

Sellel ööl nägin unes iseennast, lendamas.


Ma tahtsin lihtsalt öelda:
have faith

ja... palju õnne mulle! :)

Jagatud

Tahtsin kirjutada midagi ilusat ja head, midagi sellist, mida lugedes te aimu saaksite, milline tunne mind valdab... ja kui hea see on.
Look at me, I'm happy!

Vaatan, kuidas Sa magad
ja mu südame täidab hellus,
näed und, mu kallis- oled vaba,
öös on miljon saladust peidus.

Vaatan, kuidas Sa magad
ja mu südame täidab rahu-
Sa näid nii süütu, kui magad,
nagu sa ei teakski, mis on valu.

Vaatan, kuidas Sa magad
ja mu südame täidab õnn.
Maga rahus, mu kallis, maga,
Ma olen siin ja valvan Su und.


That's it.
Nüüd tahaks kalli saada.

.laenatud sõnad.

/.../
The Waiting Place......
for people just waiting.
Waiting for a train to go
or a bus to come, or a plane to go
or the mail to come, or the rain to go
or the phone to ring, or the snow to snow
or waiting around for a Yes or a No
or waiting for their hair to grow.
Everyone is just waiting.

Waiting for the fish to bite
or waiting for wind to fly a kite
or waiting around for Friday night
or waiting, perhaps, for their Uncle Jake
or a pot to boil, or a Better Break
or a sting of pearls, or a pair of pants
or a wig with curls, or Another Chance.
Everyone is just waiting.

NO!
That's not for you!
/.../
"Oh, the places You'll go!"
by Dr. Seuss
http://members.tripod.com/~TechBabe/places.html

Ja see pole ka mulle. Ometi siin ma olen.
Kohe... kohe lähen edasi.


.lohuta mind, paku mulle tuge ja toetust.
.sest ma olen kurb.
.do this one selfless act for me.
.the act of empathy and compassion.

Migreen

Hommikul ärgates tunned seda vastikut, närivat, häirivat valu. Tegelikult selle valu peale sa ärkasidki.

Pesed kiiresti hambad ja otsid midagi süüa, et enne valu tugevnemist tagasi voodisse saada. Paar tundi püsib lootus, et ehk läheb valu seekord üle, aga see lootus asendub pikapeale tühjusega- valu võitis.

Kaks solpadeini tabletti vähendavad valu kümneks minutiks.
Järgmised kolm neelad juba sellepärast, et uniseks muutuksid.
Rohkem sa võtta ei taha- niikuinii ei aita ja viiest valuvaigistist piisab, et süda mitu tundi puperdaks.

Vaatad kella, hommikusest ärkamisest on möödunud neli tundi, valu hakkab haripunkti jõudma- väiksemgi liigutus teeb haiget (sa poleks ette kujutanud, et ühelt küljelt teisele keeramine võib nii valus olla), hääled teevad haiget (tahaksid tänaval kõndivale inimesele karjuda: "Käi vaiksemalt!"), valgus teeb haiget, sinu enda hingamine teeb haiget. Ja kui sa arvad, et enam hullemaks minna ei saa tabavad sind iiveldushood. Nendel kordadel mõtled surmast- rahust ja vaikusest ja mis õnn oleks, kui sa mitte midagi ei tunneks.

Heameelt tekitab vaid teadmine, et valu väsitab kohutavalt ja öösel peaks uni valu võitma.
Enne uinumist loodad, et see hoog on kerge ehk siis paaripäevane. Loogiliselt võttes peaks ju olema, sest viimane kord valutasid peaaegu terve nädala ära.

Kui sõnad annavad tiivad

Mulle meeldib Sinu naer.
Sinu silmad meeldivad ka.
(Sa ise vist ei tea kui lummavad...)
Mulle meeldib Sinu hääl.
Sinu käed meeldivad ka.
(Sa ise vist ei tea, kui hellad...)
Mulle meeldib Sinu keha,
et Sina äratad mus iha.
Mulle meeldid Sina!
...Sa vist juba tead, et väga...

♥

Ennusta mul', mustlane

Ennustaski.
Kuid mitte minu palumise peale. Tema pidavat mulle ennustama. (Mingi kõrgem jõud vms) Et ma saaksin oma kahtlustest ja hirmudest vabaks, et ma oleksin neist üle. Selle tõi ta põhjuseks. No ma siis lasin tal ennustada.
Võttis veel mingisuguse needuse kah maha.
Tore.
Ei kahetse.

Üks osa minust usub mustlase ennustusi. Sest ta nägi minevikku.
Teine osa usub kokkusattumustesse. And this was one hell-of-a-coincidence. Esiteks juba sellepärast, et ma paar kuud tagasi mõtlesin ennustamise ja mustlaste peale ning kinnitasin endale, et lasen ennustada vaid siis, kui mustlane tuleb ja ütleb, et peab mulle ennustama. Teiseks sellepärast, et ta teadis fakte, mida ta poleks tohtinud teada.

Kuidagi kergem on olla. Kas sellepärast, et mul oli vahetult enne mustlasega kohtumist nn selgushetk või just mustlase tõttu tunnen end paremini?
Kõikvõimsana on õigem sõna.

Aga tõsiasi on see (ja selle peale tulin ma täiesti ise!), et kui sa ise usud, et sinu valikud on õiged ja kõik, mis sa ette võtad läheb korda ning sinu soovid ja unistused võivadki tegelikult täide minna ja kui seda tuleb sulle ennustama (kinnitama) mustlane, siis alateadlikult usud sa endasse veel rohkem ja tulemusena- muutud enesekindlamaks ja kõik lähebki hästi, lausa suurepäraselt.

Mulle ennustati head.

Ma ise ei küsinud midagi, lasin temal rääkida. Ja tegelikult... kõik, mis ta ütles oligi see, mida ma teada tahtsin.
Milline kokkusattumus!

Midagi naiivsemat pole olemas kui see

To touch You,
to touch You and hold You.
Maybe even to kiss You...?
No, definitely to kiss You!
To hug You.
To feel Your heart beat.
To feel You breathe.

That's what I want to do
the next time we meet.



Aga need on kõik minu tunded. Minu! MINU!!!
Olen sinisilmne naiivitar.

And the only reason, why I'm stuck in a moment, is because I allowed myself to dream.
The Unattainable Dream.

Prejudice

„Am I awake? Maybe I’m dead! I wish I was dead..." Katie forced the last thought out of her mind. Stupid!’ she muttered to herself, „You don’t really want to be dead!” Katie tried to focus her look. „Are my eyes open or closed?” she wondered. Katie was sure her eyes were open. „But why the heck is everything grey?” Then she realized her body was numb and she began to feel dizzy. Katie closed her eyes and tried to picture herself flying- it had always relieved her nausea. A sudden twinge in her abdomen made her come back to reality, Katie curled up in pain and suppressed the urge to throw up, her vision became clear- everything got it’s right colour back. „Now I’m definitely awake!” She sat up and ran her eyes over the room, then she got out of the bed and went to the bathroom.

Cool floor relieved her dizziness, Katie tried to puke, but nothing came out. After taking a somewhat refreshing shower the girl went back to bed.

„So here I am, laying in a hospital bed.” Katie sat up to see the whole room. She wasn’t the only one in the ward- there were two older women and a girl, presumably the same age as Katie. „She’s definitely Russian. She sure looks like one. I mean who on Earth would wear make-up if one’s going to have a medical procedure?!” The Russian girl started to sob. „Yeah, I knew it, she is Russian, she’s crying. Why did she come here in the first place and went through this if she’s feeling guilty now?”, Katie couldn’t stand that irritating sound.

Contrary to the Russian girl Katie felt happy. She had been afraid that her soul would feel empty afterwards, but to her pleasure it wasn’t so. She felt happy and relieved for that thing, that not wanted, hated thing in her was now gone. For the first time in two months she felt free and hopeful.

Katie fluffed her pillow and sat back- a nurse had brought her tea and cookies- to get the sugar up, she had explained. Katie sipped her tea and tried to remember what had happened in the operations room just before she had passed out. All she could remember were the blaming and condemning looks from the nurses, and even from the doctor. Katie began to feel frustrated and furious, she took a deep breath and exhaled. „It doesn’t matter what they think. They know nothing about me, they don’t know what happened to me, they’re just a bunch of well-paid snobs, who can’t and won’t see beyond their prejudice.” Katie also remembered this one remark from a nurse when Katie was cheking in:”You know, condoms aren’t that expencive,” she also remembered the nurse’s daunted face when she had snapped:”Rapist’s don’t always use condoms, you bitch!” Katie felt a sudden burst of self-hatred and pity, she closed her eyes and hid herself under the bedcovers.

Läbikukkuja

Heal lapsel mitu nime.
Läbikukkuja lisandus nüüd minu nimede hulgale. Sest ma olen ju nii hea.
Läbikukkuja cum laude?
(Haah! Tunnista, et olen naljakas!)
Nendele, kes veel ei tea- ma sain eksamil 50-st punktist 48 punkti ja ma kukkusin läbi.
Et siis- tere tulemast täiskasvanute maailma!
Thanks but no thanks!
I prefer my own twisted, sick, little world where dreams do come true, red is the colour of love and summer lasts all year long.

Põrumine paneb mõtlema. Et ma ei suuda ega oska mitte midagi teha.
Et minul ei ole mõtet.
Kõige rohkem vihkan seda luuseri-tunnet. Ja sellele järgnevat masendust. Ja sellest tingitud stressi ja enesehävitamisvajadust. Ja enesehaletsust.
Põrumine paneb vihkama.
Ennast.
Ma olen end kaotanud. Eneseusu ja enesekindluse ja enesearmastuse.
Ma ei julge midagi ette võtta- kardan läbi kukkuda.
Ma tunnen ainult hirmu.
Hirmu järgmise kaotuse ees. Et ma jälle pettun endas.
Olen oma tunnete ori.
Ja ma ei oska kuidagi sellest seisundist tagasi tulla. Praegu ma ei ole kindel, kas ma tahangi.
'Cos i haven't hit the rock-bottom yet.
See protsess on kuradi pikk.

Ideaalis ma soovin, et keegi minu kõrval oleks... lihtsalt oleks mu kõrval, kuni ma selle faasi läbin. (Teadmata, kaua see kesta võiks!) See teadmine, et keegi on minu kõrval, on.... kõik.
Aga kedagi ei ole.
Sest keegi ei hooli.

Ka mina, Brutus?

Kaotatud ja leitud asjad

Ma ei ole kaotatud asjade hulgas.
Ja ma ei ole ka leitud asjade hulgas.
Kindlasti ei kuulu ma leidmata asjade hulka, sest kui mind pole otsima hakatud, siis ei saa ma olla leidmata ega leitud.
Ma paneksin enda... arvaksin enda otsimata asjade hulka.
Miks just sinna?
Aga kuhu siis veel?
Otsimata asjade hulka, sest veel ei teata, et ma olen kadunud... või kadumas?
Ja kui minu kadumine ei ole kindel, siis ei saa mind ka üles leida, sest kuidas leida midagi, mis pole kadunud?


"Kas teist keegi aru sai, kuhu Kati karu sai?"

Minu Näitleja

Ma nägin Teda täna mängimas. Ilus oli vaadata. Ta oli nagu kala vees.
...Tegi hinge hellaks.
Ma nüüd ei teagi, kas Tema tegi seda või Tema mängimine. Või see kooslus. Igatahes mulle meeldis... meeldib.
Näha Tema kirge, näha Teda kellegi teisena. Unustada ära, kes Ta minu jaoks on ja uskuda tunnike seda, keda Ta mängib olevat.
Ilus.
Hindamatu!

Samas ma tundsin, et ma vaatan Teda läbi klaasseina.
Nii lähedal, ometi nii kaugel...
Et Ta on maailmas, kus mind ei ole.
Ja paratamatult mõtlesin, et kumb maailm Talle enam meeldib, kas see, kus mina ka olen või see, kus mind ei ole. Ja miks. Ja mida see tähendab. Ja miks mulle alati sellised nõmedad mõtted pähe kargavad.
*Rahutuks teen ma end ise*

"Olen kutsumata külaline Sinu kodus
ja kerjus, anudes Sult armastust..."

.armastan.

Masendus

tekib siis, kui minu positiivsed osakesed on negatiivsetega võrreldes vähemuses.
Positiivsus ja negatiivsus on nagu aine ja antiaine- teineteisega kohtudes nad ühinevad ja muutuvad mittemillekski. Ehk siis kaovad.
Minu probleemiks või mureks (või mis iganes) on see, et negatiivne energia (või negatiivsed tunded) ei pääse minust välja ehk siis ma ei ela negatiivsust endast välja, mille tulemusena kord iga paari kuu järel langen masendusse... sest positiivsus on kaotusseisus.
Naljakas.
Aga minule on masendust vaja. Ja kurbust. Sest kuidas muidu ma saan üliõnnelik olla, kui ma ei tea, mis on kurbus ja nukrus? Kuidas muidu ma saan pakatada energiast ja nakatada teisi oma positiivsusega, kui ma ei tea, mis tähendab olla negatiivne?
Vot.
Seda ma tahtsingi öelda.

Masenduses ja üksi.
La vita e bella! :D

Kõik on nii nagu enne

Ja ainuüksi sellepärast, et meie vana koolilaua külge sai laualamp krutitud? Jah, kõik on nii nagu enne, kuigi mina satun nüüd väga harva koolilaua taha istuma.
Kõik o n nii nagu enne.
Aga nüüd on mul kaks kodu. Ja uus töö.
Tõnismäel ei ole enam pronkssõdurit.
Ja Šotimaal võitis valimised Šotimaa Rahvuslik Partei, mis võib tähendada iseseisvusreferendumit.
Kõik O N nii nagu enne.
Ainult et palju parem.

Iseseisvunum.

A nagu...

See seisund pidavat sarnanema hullumeelsusega. Selle kestus pidavat olema mõõdetav kuudes. See ongi see, mis toob sellise totaka naeratuse näole ja mis põhjustab tobenaljaka käitumise. Seda seisundit kutsuvad inimesed armumiseks.
"Ma olen armunud!"
Lause, mida kuuldes hing muutub rõõmsaks ja süda hellub. Isegi siis, kui see ütlus ei puutu vähimalgi määral sinusse.
Armunud inimesed on ilusad.
Ja mis tuleb peale armumist. (mitte küll ilmtingimata)
Armastus.
Ja armastajad on ilusad.
Armastus muudab inimesed headeks ja ilusateks.
Armastus on:
igavene õnnetunne, kindlustunne ja turvalisus. Usk, usaldus. Soov ja tahe anda ja jagada kõike: tundeid, mõtteid, mälestusi, tulevikusündmusi. Näha ja tunda ära ennast temas ja teda endas. Olla koos, sest temata on midagi puudu, temaga on kõik õige ja hea- just nii nagu peab. Soov ja tahe teha kõik, anda kõik, et tema oleks õnnelik, et ise olla õnnelik, et olla koos õnnelikud.

Armastada kedagi ja olla armastatud. Aamen.

Mis on armastusest parem?
Tingimusteta armastus.

"I'd give it all, I'd give for us, give anything, but I won't give up..."

Millegi ilusa algus

Tere, kevad!

Kevad on:
linnulaul hommikul, õitesse mattunud kirsipuud, pikenevad päevad, soojenev õhk, rõõmsamad inimesed, armunud noored.
Kevad on millegi ilusa algus. Suve.
Suvi, õigemini päike, muudab inimesed rõõmsamaks. Ja elavamaks. Ja sõbralikumaks. Suvel on minu ligimesearmastus kõige puhtam. Ja sellepärast mulle meeldibki suvi:
Need sumedad suveööd. Valged ja meeletult soojad.
Ja äikesetormid. Suurte-suurte piiskadega, soojate pilvepisaratega.
Ja kuumad suve päevad. Palavad, hingetuks tegevad.
Ja põletav päike. Ja jahutav meri.

ma armastan päikest ja merd ja sini-sinist taevast

Väsimus

Oled sa olnud nii väsinud, et ei jõua voodist üles tõusta? Ehkki alles paar minutit tagasi istusid voodile.
Kas sul ei ole hirmu, et äkki ühel hommikul sa enam ei jõua ärgata?
Kui kaua sa oled suuteline oma väsimust edasi lükkama? Päeva? Kaks? Nädala? Kuu?
Ja ainuke põhjus, miks sa seda teed, on see, et sa arvad, et sinult oodatakse nii palju. Ja väsimusele alla vandumine oleks kellegi silmis läbi kukkumine. Sinu enda silmis...
Sa ise ootad endalt liiga palju. Teadmata miks.
Miks siis?
Ja, vot, sellepärast sa mängidki perpetuum mobilet, eitades fakti, et väsimus on sinu üle juba võimust võtmas.
Ja kui sa suikudki mõneks kosutavaks tunniks unne tunned end ärgates süüdi, et sina magasid, samal ajal, kui teised tööd tegid.

See on vene rulett.
Ja sa ei oska seda mängida.

Tunnista, et sa oled väsinud, tunnista, et sa tahad aega maha võtta ja paar nädalat lihtsalt magada ja mitte midagi teha.
Aga see tähendab sinu jaoks tunnistada, et sa oled nõrk...

Promenaad

Täna, peale tööd, muutusin ma järsku rahutuks. Kuskilt ei leidnud asu. Ei osanud kuhugi minna. Paigale ka ei suutnud jääda. Rahutus puges hinge. Põhjus on siiani segane, ma vaid aiman. Ja siis... ma tundsin, et pean Toompeale minema. Läksingi. Jalutasin. Läbi Vanalinna.
Jalutskäiku ennast ma reaalselt ei mäleta. Jalutasin sinna minevikus:
-Raekojaplatsis olin kaheksasena koos emaga ja õega, uudistasin Vana Toomast.
-Niguliste kiriku juures olin kahekümnesena ja kaheksateistkümnesena. Vana Tooma pilgu alla ja Bernt Notke "Surmatants".
-Harju tänava varemete juures olin kuuesena. Ja kümnesena, koos oma vanaonu Herbertiga.
-Nendest treppidest (kus Kiek in de Köki juurde saab) ronisin üles seitsmeteistkümne aastasena koos oma klassiga- olime teel Toompeale koos majanduse õpetajaga.
-Kiek in de Kökis olin koos ema ja õega. Kalli onu Aivo näitusel. (Mäletan seda ühte fotot: punane kastekann mingisuguse koopasuu juures. Mäletan, et need fotod olid tehtud Itaalias. Mäletan, et meie kinkisime onule sinised roosid, mis olid ostetud Viru tänavalt.)
-Patkuli vaateplatvorm. Seal ma leidsin rahu. Rahutus oli kadunud. Nautisin Tallinna Ilu. Minevikus. Olevikus. Mäletan vaid seda ülimat õnnetunnet ja rahu, mis mind valdas.
Rääkisin Tallinnaga.
Ja kallimaga.
Sosistasin tuulega võidu.

See kestis kokku üle kahe tunni. Ja ma ei ole võimeline meenutama kindlaid hetki. Tagasi mõeldes tundub see kõik unenäona. Kas see üldse juhtus?

Võib-olla oli see hüvastijätt.
Isamaaga?

Poolik

Ei meeldi mulle see tunne. Tunne, et olen poolik. Et midagi on puudu. Ma ei oska olla. Ja ei taha ka!
See on teistsugune poolikustunne, võrreldes sellega, kui Pirtsust eemal olen. Aga sama nõme. Ja paha ja vastik. Nagu mind oleks ära unustatud. Nagu keegi ei hooliks. Tekib küsimus, kas ma olen üldse olemas...
Vot selline võimas negatiivne tunne. Vihkan seda tunnet.
Ja ma ei saa sinna midagi parata.
Ja niimoodi võtabki kurbus ja nukrus võimust. Ja mina annan alla. Apaatne seisund võib alata.
Olen liiga väsinud, et kuskil midagi positiivset näha.

Olen kõigest 5 tundi maganud. Und ei ole ja ei tule. Söögiisu ka ei ole. Hea on, kui päevas korra söön.

Ootan Sind koju...

Tee kiiiiiremini!!!

The long day is over

Kell saab varsti üheksa. On pühapäev. Ja mina olin 10 tundi tööl. Palju õnne. Eile olin ka. Tore nädalavahetus. Vaatasin, kuidas mu juuksed kasvavad, päris huvitav oli. Lugesin raamatut ka. See oli huvitavam, aga kahjuks sai raamat(Agatha Christie's Appointment with death) läbi. 300 lehekülge mingi 5 tunniga? Mõni üksik klient julges mind segada. Vabanduseks jäeti hulgaliselt tippi. I didn't mind.

Nüüd olen niisama ja lasen Norah'l end ära viia.
mõnus on olla


Ootan laupäeva. 8400 minutit veel (pluss-miinus mõni), and counting. =)

Igatsus vol. 2

Seekord suutsin tervelt 24 tundi vastu pidada ilma, et kallimast puudust oleksin tundnud. Aga see tegelikult ei loe, sest siis oli mul kiire tundmaks kahetsust ja pettumust, et mina reisile ei saanud. Nõme.

Ja hullemaks läheb asi siis, kui ta otsustab helistada ja siis ma kuulen ta häält ja kujutan teda ette ja üritan häälest igasuguseid märke ja emotsioone välja lugeda (sest silmi ma ju ei näe) ja kaotan igasuguse soovi rääkida (kuigi on, mida öelda) ja kuulan ta häält, nagu pilves... ja siis lõppeb kõne ja mina olen jälle tagasi reaalsuses, kus minutid ilma temata venivad ja venivad ja venivad ja venivad.

Ja venivad.

(alles on teine päev!)

Ma olen hull.
See pidavat olema mul näkku kirjutatud... või oli see armastus? :)

Aga parem oleks, et ma oma postkaardi saan.

Ärevus, ootus, pinevus

Issand! Lõpuks on läbi! Uh, ma arvasin, et see ei lõpe kunagi. *Vererõhu langemist on füüsiliselt tunda, pulss muutub aeglasemaks ja hingamine on jälle normaalne.*

Aga kahju on ka... Et see kõik läbi on- kogu see närveerimine ja pinevus ja ärevus ja kõigile nendele tunnetele lõppu tegeva sündmuse ootamine. Jääb mulje, nagu see kõik lõppes liiga kiiresti. Ja see oli kuidagi kerge. Liigagi kerge. Ja nende tunnete asemel on tühi koht. Tühi koht, mille mitte-midagi-tegemise-korral hõivavad nukrus ja oh-it's-already-over tunne või siis kahtlus, et mul ei läinud vist ikkagi kõige paremini...

Minu viimane selline mõnus pinev elamus oli seotud IELTS'i testiga 25. jaanuaril. Ei, ma ei tea, kuidas mul läks. Kõhutunne ütleb, et hästi, samas see võib olla ka hiljuti söödud õhtusöök, mitte kõhutunne. 6. veebruaril saan teada. Aga vähemalt on see läbi =)
Lõppes kaks tundi arvatust varem. Aitäh Sulle!
Õigupoolest olin enne IELTS'i närvis sellepärast, et ma ei olnud nii suures ärevuses, kui ma oleksin tahtnud olla. Tobe, I know!
Endalegi üllatuseks olin suht rahulik. Arvatavasti paar aastat tagasi tehtud inglise keele riigieksam oli selle põhjuseks. Kusjuures IELTS oli riigieksamist kergem. Go figure...

Aga tegelikult mulle meeldib selline ärevus ja enese proovile panemine ja siis see närveldamine ja vabadus (ja õigus) käituda natuke liiga dramatiseeritult. See on niii.... mõnus tunne.


Ärevate ja pinevate hetkede auks. Et neid ikka oleks.

magama jäämine

Sa vaatad, kuidas Ta magab. Ei, Sa kuulad, kuidas Ta magab. Sa juba tead Tema hingamist- teed vahet Tema magamise hingamisel ja ärkveloleku hingamisel, isegi kui Ta Sinu poole seljaga on, saad aru, kas Ta magab või ei. Mõnikord jääb Ta enne Sind magama, siis Sa lihtsalt imetled Teda, kuulad Ta tasast hingamist, tunned Tema hingeõhku endal, poed Talle lähemale, et saada osa soojusest, mis Temast õhkub, et tunda Ta lõhna. See rahu, mis Sind siis valdab... Sa pole seda kunagi varem tundnud. Soe, kodune tunne, samas kerget ärevust tekitav ja nii uus. Ta meeldib Sulle. Ta meeldib Sulle väga.

"I hear You call my name and it feels like home..."

Sa märkad Tema paljast selga, õrnalt tõmbad Talle teki peale riivates Teda pooltahtlikult. Siidpehme nahk! Igakord Sa üllatud Tema naha pehmusest ja õrnusest. Pehmem Sinu enda nahast.
Ta magab. Ei, juba ta ärkas unest. Ta haarab Su järele.
"Mis on?"
On üks nendest kordadest, mil Sa tahaksid Talle nii palju öelda, aga kuna Sa ei tea, millest alustada, siis vaikid.
"Miks Sa ei maga?"
"Und pole."
"Tule kaissu."
Sa poed kaissu. Nii hea on olla. Sa sulged silmad, Sa tunned end lendavat. Sa tunned Tema käsi Sind nii õrnalt, kuid kindlalt hoidmas. Tema käed! Sulle meenuvad Teie intiimsed ja õrnad "kätemängud"- peopesade kõditamised, hellad silitused, õrritused- kätega on võimalik nii palju öelda. Sa tead ka tema "käteolekuid":
töötegija käed
mehe käed
kallima käed
armastaja käed

Kas Sa tunneksid Ta käte järgi ära? Kui Sul on silmad kinni ja Sa võid ainult Tema käsi puudutada?

Sa arvad, et tunned.
Sa tead.

Sa tunned, kuidas Ta unne vajub. Ja Sa järgned Talle.

Nädala killud

Sõitsin ühel hommikul bussiga tööle (tegelikult ei olnud hommik, hilisöö oli- kell oli kohe-kohe 7 saamas). Buss jäi Kaubamaja ees foori taha seisma, kaubamaja uste juures pühkis kojamees luuaga tänavat. Minu terav silm märkas kohe tänaval mingit paberinutsakut. Kujutage ette, selle asemel, et see paberinäss kühvli peale pühkida, astus kojamees sellest üle. Tükk aega võitlesin sooviga hüüda talle bussist, et koristagu see paber ära. Soov jäi alla, mina võitsin.
Mõte liikus kojamehe töö peale. Jõudsin järeldusele, et mina suudaks sellist tööd teha ainult nädala. Esimene miinus kojamehetöö puhul on see, et puudub täielik ülevaade koristatavast alast ja puudub kontroll. Ja kuna esimene miinus on kõige negatiivsem miinus üldse, siis ma säästan ennast ülejäänud miinuste kirjutamisest. Jah (oeh) olen küll puhtusefriik.

Tere, minu nimi on khmm, pole oluline... igatahes, ma olen puhtusefriik. Ma vaatan, et teil on siin põrand natuke must... Kust ma mopi leida võiksin?


Mukil on jooksuaeg. Nüüd kuulub minu iga hommikusse takistusterajasse peale külmas ja pimedas toas riietumise, eat-as-much-as-you-can-in-60-seconds söömise, bussi peale jooksmise ka välisukse lahti lükkamine. Jah, lükkamine, sest naabri hundikoerale meeldib meie välisust soojendada.


Ostsin eile raamatu, Paulo Coelho "Veronica decides to die". Kinkisin selle endale. Pühenduse kirjutasin kah sisse, et kink armsam oleks. Oligi. Tegin endal tuju väga heaks. Aitäh. Tehke järgi. Soovitan, sest mis saab olla parem sellest, kui armastatud inimene kingi teeb? Tõsiselt.


Täna sadas lund. Need 60 sekundit olid väga ilusad. Isegi talvetunne tuli peale, kahjuks ei jõudnud kelgutama minna.
Järgmine kord, järgmine kord kindlasti.

Head Uut Aastat!
Kusjuures, pudeliga soovin. (sildil on kirjas Aura mahlajook)