Sõitsin ühel hommikul bussiga tööle (tegelikult ei olnud hommik, hilisöö oli- kell oli kohe-kohe 7 saamas). Buss jäi Kaubamaja ees foori taha seisma, kaubamaja uste juures pühkis kojamees luuaga tänavat. Minu terav silm märkas kohe tänaval mingit paberinutsakut. Kujutage ette, selle asemel, et see paberinäss kühvli peale pühkida, astus kojamees sellest üle. Tükk aega võitlesin sooviga hüüda talle bussist, et koristagu see paber ära. Soov jäi alla, mina võitsin.
Mõte liikus kojamehe töö peale. Jõudsin järeldusele, et mina suudaks sellist tööd teha ainult nädala. Esimene miinus kojamehetöö puhul on see, et puudub täielik ülevaade koristatavast alast ja puudub kontroll. Ja kuna esimene miinus on kõige negatiivsem miinus üldse, siis ma säästan ennast ülejäänud miinuste kirjutamisest. Jah (oeh) olen küll puhtusefriik.
Tere, minu nimi on khmm, pole oluline... igatahes, ma olen puhtusefriik. Ma vaatan, et teil on siin põrand natuke must... Kust ma mopi leida võiksin?
Mukil on jooksuaeg. Nüüd kuulub minu iga hommikusse takistusterajasse peale külmas ja pimedas toas riietumise, eat-as-much-as-you-can-in-60-seconds söömise, bussi peale jooksmise ka välisukse lahti lükkamine. Jah, lükkamine, sest naabri hundikoerale meeldib meie välisust soojendada.
Ostsin eile raamatu, Paulo Coelho "Veronica decides to die". Kinkisin selle endale. Pühenduse kirjutasin kah sisse, et kink armsam oleks. Oligi. Tegin endal tuju väga heaks. Aitäh. Tehke järgi. Soovitan, sest mis saab olla parem sellest, kui armastatud inimene kingi teeb? Tõsiselt.
Täna sadas lund. Need 60 sekundit olid väga ilusad. Isegi talvetunne tuli peale, kahjuks ei jõudnud kelgutama minna.
Järgmine kord, järgmine kord kindlasti.
Head Uut Aastat!
Kusjuures, pudeliga soovin. (sildil on kirjas Aura mahlajook)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar