Ärevus, ootus, pinevus

Issand! Lõpuks on läbi! Uh, ma arvasin, et see ei lõpe kunagi. *Vererõhu langemist on füüsiliselt tunda, pulss muutub aeglasemaks ja hingamine on jälle normaalne.*

Aga kahju on ka... Et see kõik läbi on- kogu see närveerimine ja pinevus ja ärevus ja kõigile nendele tunnetele lõppu tegeva sündmuse ootamine. Jääb mulje, nagu see kõik lõppes liiga kiiresti. Ja see oli kuidagi kerge. Liigagi kerge. Ja nende tunnete asemel on tühi koht. Tühi koht, mille mitte-midagi-tegemise-korral hõivavad nukrus ja oh-it's-already-over tunne või siis kahtlus, et mul ei läinud vist ikkagi kõige paremini...

Minu viimane selline mõnus pinev elamus oli seotud IELTS'i testiga 25. jaanuaril. Ei, ma ei tea, kuidas mul läks. Kõhutunne ütleb, et hästi, samas see võib olla ka hiljuti söödud õhtusöök, mitte kõhutunne. 6. veebruaril saan teada. Aga vähemalt on see läbi =)
Lõppes kaks tundi arvatust varem. Aitäh Sulle!
Õigupoolest olin enne IELTS'i närvis sellepärast, et ma ei olnud nii suures ärevuses, kui ma oleksin tahtnud olla. Tobe, I know!
Endalegi üllatuseks olin suht rahulik. Arvatavasti paar aastat tagasi tehtud inglise keele riigieksam oli selle põhjuseks. Kusjuures IELTS oli riigieksamist kergem. Go figure...

Aga tegelikult mulle meeldib selline ärevus ja enese proovile panemine ja siis see närveldamine ja vabadus (ja õigus) käituda natuke liiga dramatiseeritult. See on niii.... mõnus tunne.


Ärevate ja pinevate hetkede auks. Et neid ikka oleks.