Seekord suutsin tervelt 24 tundi vastu pidada ilma, et kallimast puudust oleksin tundnud. Aga see tegelikult ei loe, sest siis oli mul kiire tundmaks kahetsust ja pettumust, et mina reisile ei saanud. Nõme.
Ja hullemaks läheb asi siis, kui ta otsustab helistada ja siis ma kuulen ta häält ja kujutan teda ette ja üritan häälest igasuguseid märke ja emotsioone välja lugeda (sest silmi ma ju ei näe) ja kaotan igasuguse soovi rääkida (kuigi on, mida öelda) ja kuulan ta häält, nagu pilves... ja siis lõppeb kõne ja mina olen jälle tagasi reaalsuses, kus minutid ilma temata venivad ja venivad ja venivad ja venivad.
Ja venivad.
(alles on teine päev!)
Ma olen hull.
See pidavat olema mul näkku kirjutatud... või oli see armastus? :)
Aga parem oleks, et ma oma postkaardi saan.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar