Promenaad

Täna, peale tööd, muutusin ma järsku rahutuks. Kuskilt ei leidnud asu. Ei osanud kuhugi minna. Paigale ka ei suutnud jääda. Rahutus puges hinge. Põhjus on siiani segane, ma vaid aiman. Ja siis... ma tundsin, et pean Toompeale minema. Läksingi. Jalutasin. Läbi Vanalinna.
Jalutskäiku ennast ma reaalselt ei mäleta. Jalutasin sinna minevikus:
-Raekojaplatsis olin kaheksasena koos emaga ja õega, uudistasin Vana Toomast.
-Niguliste kiriku juures olin kahekümnesena ja kaheksateistkümnesena. Vana Tooma pilgu alla ja Bernt Notke "Surmatants".
-Harju tänava varemete juures olin kuuesena. Ja kümnesena, koos oma vanaonu Herbertiga.
-Nendest treppidest (kus Kiek in de Köki juurde saab) ronisin üles seitsmeteistkümne aastasena koos oma klassiga- olime teel Toompeale koos majanduse õpetajaga.
-Kiek in de Kökis olin koos ema ja õega. Kalli onu Aivo näitusel. (Mäletan seda ühte fotot: punane kastekann mingisuguse koopasuu juures. Mäletan, et need fotod olid tehtud Itaalias. Mäletan, et meie kinkisime onule sinised roosid, mis olid ostetud Viru tänavalt.)
-Patkuli vaateplatvorm. Seal ma leidsin rahu. Rahutus oli kadunud. Nautisin Tallinna Ilu. Minevikus. Olevikus. Mäletan vaid seda ülimat õnnetunnet ja rahu, mis mind valdas.
Rääkisin Tallinnaga.
Ja kallimaga.
Sosistasin tuulega võidu.

See kestis kokku üle kahe tunni. Ja ma ei ole võimeline meenutama kindlaid hetki. Tagasi mõeldes tundub see kõik unenäona. Kas see üldse juhtus?

Võib-olla oli see hüvastijätt.
Isamaaga?