Läbikukkuja

Heal lapsel mitu nime.
Läbikukkuja lisandus nüüd minu nimede hulgale. Sest ma olen ju nii hea.
Läbikukkuja cum laude?
(Haah! Tunnista, et olen naljakas!)
Nendele, kes veel ei tea- ma sain eksamil 50-st punktist 48 punkti ja ma kukkusin läbi.
Et siis- tere tulemast täiskasvanute maailma!
Thanks but no thanks!
I prefer my own twisted, sick, little world where dreams do come true, red is the colour of love and summer lasts all year long.

Põrumine paneb mõtlema. Et ma ei suuda ega oska mitte midagi teha.
Et minul ei ole mõtet.
Kõige rohkem vihkan seda luuseri-tunnet. Ja sellele järgnevat masendust. Ja sellest tingitud stressi ja enesehävitamisvajadust. Ja enesehaletsust.
Põrumine paneb vihkama.
Ennast.
Ma olen end kaotanud. Eneseusu ja enesekindluse ja enesearmastuse.
Ma ei julge midagi ette võtta- kardan läbi kukkuda.
Ma tunnen ainult hirmu.
Hirmu järgmise kaotuse ees. Et ma jälle pettun endas.
Olen oma tunnete ori.
Ja ma ei oska kuidagi sellest seisundist tagasi tulla. Praegu ma ei ole kindel, kas ma tahangi.
'Cos i haven't hit the rock-bottom yet.
See protsess on kuradi pikk.

Ideaalis ma soovin, et keegi minu kõrval oleks... lihtsalt oleks mu kõrval, kuni ma selle faasi läbin. (Teadmata, kaua see kesta võiks!) See teadmine, et keegi on minu kõrval, on.... kõik.
Aga kedagi ei ole.
Sest keegi ei hooli.

Ka mina, Brutus?