Migreen

Hommikul ärgates tunned seda vastikut, närivat, häirivat valu. Tegelikult selle valu peale sa ärkasidki.

Pesed kiiresti hambad ja otsid midagi süüa, et enne valu tugevnemist tagasi voodisse saada. Paar tundi püsib lootus, et ehk läheb valu seekord üle, aga see lootus asendub pikapeale tühjusega- valu võitis.

Kaks solpadeini tabletti vähendavad valu kümneks minutiks.
Järgmised kolm neelad juba sellepärast, et uniseks muutuksid.
Rohkem sa võtta ei taha- niikuinii ei aita ja viiest valuvaigistist piisab, et süda mitu tundi puperdaks.

Vaatad kella, hommikusest ärkamisest on möödunud neli tundi, valu hakkab haripunkti jõudma- väiksemgi liigutus teeb haiget (sa poleks ette kujutanud, et ühelt küljelt teisele keeramine võib nii valus olla), hääled teevad haiget (tahaksid tänaval kõndivale inimesele karjuda: "Käi vaiksemalt!"), valgus teeb haiget, sinu enda hingamine teeb haiget. Ja kui sa arvad, et enam hullemaks minna ei saa tabavad sind iiveldushood. Nendel kordadel mõtled surmast- rahust ja vaikusest ja mis õnn oleks, kui sa mitte midagi ei tunneks.

Heameelt tekitab vaid teadmine, et valu väsitab kohutavalt ja öösel peaks uni valu võitma.
Enne uinumist loodad, et see hoog on kerge ehk siis paaripäevane. Loogiliselt võttes peaks ju olema, sest viimane kord valutasid peaaegu terve nädala ära.