Just a day, just an ordinary day

Jälle üks selline päev, mille lõpus olen nii väsinud.
Ei väsita mitte tegevus, vaid inimesed tööl.
Mitte kliendid, vaid inimesed kontorist.
Koju minnes olen nii väsinud, et bussis panen kuularid kõrva ja walkmani nii valjuks kui kannatan. Et ma ei kuuleks teisi inimesi enda ümber, et ma ei paneks neid tähele.

Ja ometi...
märkan ema kahe lapsega. Noorema ja vanema pojaga. Ja ma näen kuidas ta oma vanemat poega eirab ja kuidas too üritab ema tähelepanu saada.
Aga ema pahandab temaga.
Kuidas ta aru ei saa, et vanem poeg arvab, et teda on ära unustatud? Et nooremat hoitakse temast rohkem...

Pööran pilgu kõrvale, vaatan aknast välja. Tühjendan oma pea mõtetest. Ja ei hooli.

Koju jõudes ei suuda vanema poja nukrat pilku vaimusilmast pühkida.