Ärevus, ootus, pinevus

Issand! Lõpuks on läbi! Uh, ma arvasin, et see ei lõpe kunagi. *Vererõhu langemist on füüsiliselt tunda, pulss muutub aeglasemaks ja hingamine on jälle normaalne.*

Aga kahju on ka... Et see kõik läbi on- kogu see närveerimine ja pinevus ja ärevus ja kõigile nendele tunnetele lõppu tegeva sündmuse ootamine. Jääb mulje, nagu see kõik lõppes liiga kiiresti. Ja see oli kuidagi kerge. Liigagi kerge. Ja nende tunnete asemel on tühi koht. Tühi koht, mille mitte-midagi-tegemise-korral hõivavad nukrus ja oh-it's-already-over tunne või siis kahtlus, et mul ei läinud vist ikkagi kõige paremini...

Minu viimane selline mõnus pinev elamus oli seotud IELTS'i testiga 25. jaanuaril. Ei, ma ei tea, kuidas mul läks. Kõhutunne ütleb, et hästi, samas see võib olla ka hiljuti söödud õhtusöök, mitte kõhutunne. 6. veebruaril saan teada. Aga vähemalt on see läbi =)
Lõppes kaks tundi arvatust varem. Aitäh Sulle!
Õigupoolest olin enne IELTS'i närvis sellepärast, et ma ei olnud nii suures ärevuses, kui ma oleksin tahtnud olla. Tobe, I know!
Endalegi üllatuseks olin suht rahulik. Arvatavasti paar aastat tagasi tehtud inglise keele riigieksam oli selle põhjuseks. Kusjuures IELTS oli riigieksamist kergem. Go figure...

Aga tegelikult mulle meeldib selline ärevus ja enese proovile panemine ja siis see närveldamine ja vabadus (ja õigus) käituda natuke liiga dramatiseeritult. See on niii.... mõnus tunne.


Ärevate ja pinevate hetkede auks. Et neid ikka oleks.

magama jäämine

Sa vaatad, kuidas Ta magab. Ei, Sa kuulad, kuidas Ta magab. Sa juba tead Tema hingamist- teed vahet Tema magamise hingamisel ja ärkveloleku hingamisel, isegi kui Ta Sinu poole seljaga on, saad aru, kas Ta magab või ei. Mõnikord jääb Ta enne Sind magama, siis Sa lihtsalt imetled Teda, kuulad Ta tasast hingamist, tunned Tema hingeõhku endal, poed Talle lähemale, et saada osa soojusest, mis Temast õhkub, et tunda Ta lõhna. See rahu, mis Sind siis valdab... Sa pole seda kunagi varem tundnud. Soe, kodune tunne, samas kerget ärevust tekitav ja nii uus. Ta meeldib Sulle. Ta meeldib Sulle väga.

"I hear You call my name and it feels like home..."

Sa märkad Tema paljast selga, õrnalt tõmbad Talle teki peale riivates Teda pooltahtlikult. Siidpehme nahk! Igakord Sa üllatud Tema naha pehmusest ja õrnusest. Pehmem Sinu enda nahast.
Ta magab. Ei, juba ta ärkas unest. Ta haarab Su järele.
"Mis on?"
On üks nendest kordadest, mil Sa tahaksid Talle nii palju öelda, aga kuna Sa ei tea, millest alustada, siis vaikid.
"Miks Sa ei maga?"
"Und pole."
"Tule kaissu."
Sa poed kaissu. Nii hea on olla. Sa sulged silmad, Sa tunned end lendavat. Sa tunned Tema käsi Sind nii õrnalt, kuid kindlalt hoidmas. Tema käed! Sulle meenuvad Teie intiimsed ja õrnad "kätemängud"- peopesade kõditamised, hellad silitused, õrritused- kätega on võimalik nii palju öelda. Sa tead ka tema "käteolekuid":
töötegija käed
mehe käed
kallima käed
armastaja käed

Kas Sa tunneksid Ta käte järgi ära? Kui Sul on silmad kinni ja Sa võid ainult Tema käsi puudutada?

Sa arvad, et tunned.
Sa tead.

Sa tunned, kuidas Ta unne vajub. Ja Sa järgned Talle.

Nädala killud

Sõitsin ühel hommikul bussiga tööle (tegelikult ei olnud hommik, hilisöö oli- kell oli kohe-kohe 7 saamas). Buss jäi Kaubamaja ees foori taha seisma, kaubamaja uste juures pühkis kojamees luuaga tänavat. Minu terav silm märkas kohe tänaval mingit paberinutsakut. Kujutage ette, selle asemel, et see paberinäss kühvli peale pühkida, astus kojamees sellest üle. Tükk aega võitlesin sooviga hüüda talle bussist, et koristagu see paber ära. Soov jäi alla, mina võitsin.
Mõte liikus kojamehe töö peale. Jõudsin järeldusele, et mina suudaks sellist tööd teha ainult nädala. Esimene miinus kojamehetöö puhul on see, et puudub täielik ülevaade koristatavast alast ja puudub kontroll. Ja kuna esimene miinus on kõige negatiivsem miinus üldse, siis ma säästan ennast ülejäänud miinuste kirjutamisest. Jah (oeh) olen küll puhtusefriik.

Tere, minu nimi on khmm, pole oluline... igatahes, ma olen puhtusefriik. Ma vaatan, et teil on siin põrand natuke must... Kust ma mopi leida võiksin?


Mukil on jooksuaeg. Nüüd kuulub minu iga hommikusse takistusterajasse peale külmas ja pimedas toas riietumise, eat-as-much-as-you-can-in-60-seconds söömise, bussi peale jooksmise ka välisukse lahti lükkamine. Jah, lükkamine, sest naabri hundikoerale meeldib meie välisust soojendada.


Ostsin eile raamatu, Paulo Coelho "Veronica decides to die". Kinkisin selle endale. Pühenduse kirjutasin kah sisse, et kink armsam oleks. Oligi. Tegin endal tuju väga heaks. Aitäh. Tehke järgi. Soovitan, sest mis saab olla parem sellest, kui armastatud inimene kingi teeb? Tõsiselt.


Täna sadas lund. Need 60 sekundit olid väga ilusad. Isegi talvetunne tuli peale, kahjuks ei jõudnud kelgutama minna.
Järgmine kord, järgmine kord kindlasti.

Head Uut Aastat!
Kusjuures, pudeliga soovin. (sildil on kirjas Aura mahlajook)