Promenaad

Täna, peale tööd, muutusin ma järsku rahutuks. Kuskilt ei leidnud asu. Ei osanud kuhugi minna. Paigale ka ei suutnud jääda. Rahutus puges hinge. Põhjus on siiani segane, ma vaid aiman. Ja siis... ma tundsin, et pean Toompeale minema. Läksingi. Jalutasin. Läbi Vanalinna.
Jalutskäiku ennast ma reaalselt ei mäleta. Jalutasin sinna minevikus:
-Raekojaplatsis olin kaheksasena koos emaga ja õega, uudistasin Vana Toomast.
-Niguliste kiriku juures olin kahekümnesena ja kaheksateistkümnesena. Vana Tooma pilgu alla ja Bernt Notke "Surmatants".
-Harju tänava varemete juures olin kuuesena. Ja kümnesena, koos oma vanaonu Herbertiga.
-Nendest treppidest (kus Kiek in de Köki juurde saab) ronisin üles seitsmeteistkümne aastasena koos oma klassiga- olime teel Toompeale koos majanduse õpetajaga.
-Kiek in de Kökis olin koos ema ja õega. Kalli onu Aivo näitusel. (Mäletan seda ühte fotot: punane kastekann mingisuguse koopasuu juures. Mäletan, et need fotod olid tehtud Itaalias. Mäletan, et meie kinkisime onule sinised roosid, mis olid ostetud Viru tänavalt.)
-Patkuli vaateplatvorm. Seal ma leidsin rahu. Rahutus oli kadunud. Nautisin Tallinna Ilu. Minevikus. Olevikus. Mäletan vaid seda ülimat õnnetunnet ja rahu, mis mind valdas.
Rääkisin Tallinnaga.
Ja kallimaga.
Sosistasin tuulega võidu.

See kestis kokku üle kahe tunni. Ja ma ei ole võimeline meenutama kindlaid hetki. Tagasi mõeldes tundub see kõik unenäona. Kas see üldse juhtus?

Võib-olla oli see hüvastijätt.
Isamaaga?

Poolik

Ei meeldi mulle see tunne. Tunne, et olen poolik. Et midagi on puudu. Ma ei oska olla. Ja ei taha ka!
See on teistsugune poolikustunne, võrreldes sellega, kui Pirtsust eemal olen. Aga sama nõme. Ja paha ja vastik. Nagu mind oleks ära unustatud. Nagu keegi ei hooliks. Tekib küsimus, kas ma olen üldse olemas...
Vot selline võimas negatiivne tunne. Vihkan seda tunnet.
Ja ma ei saa sinna midagi parata.
Ja niimoodi võtabki kurbus ja nukrus võimust. Ja mina annan alla. Apaatne seisund võib alata.
Olen liiga väsinud, et kuskil midagi positiivset näha.

Olen kõigest 5 tundi maganud. Und ei ole ja ei tule. Söögiisu ka ei ole. Hea on, kui päevas korra söön.

Ootan Sind koju...

Tee kiiiiiremini!!!

The long day is over

Kell saab varsti üheksa. On pühapäev. Ja mina olin 10 tundi tööl. Palju õnne. Eile olin ka. Tore nädalavahetus. Vaatasin, kuidas mu juuksed kasvavad, päris huvitav oli. Lugesin raamatut ka. See oli huvitavam, aga kahjuks sai raamat(Agatha Christie's Appointment with death) läbi. 300 lehekülge mingi 5 tunniga? Mõni üksik klient julges mind segada. Vabanduseks jäeti hulgaliselt tippi. I didn't mind.

Nüüd olen niisama ja lasen Norah'l end ära viia.
mõnus on olla


Ootan laupäeva. 8400 minutit veel (pluss-miinus mõni), and counting. =)

Igatsus vol. 2

Seekord suutsin tervelt 24 tundi vastu pidada ilma, et kallimast puudust oleksin tundnud. Aga see tegelikult ei loe, sest siis oli mul kiire tundmaks kahetsust ja pettumust, et mina reisile ei saanud. Nõme.

Ja hullemaks läheb asi siis, kui ta otsustab helistada ja siis ma kuulen ta häält ja kujutan teda ette ja üritan häälest igasuguseid märke ja emotsioone välja lugeda (sest silmi ma ju ei näe) ja kaotan igasuguse soovi rääkida (kuigi on, mida öelda) ja kuulan ta häält, nagu pilves... ja siis lõppeb kõne ja mina olen jälle tagasi reaalsuses, kus minutid ilma temata venivad ja venivad ja venivad ja venivad.

Ja venivad.

(alles on teine päev!)

Ma olen hull.
See pidavat olema mul näkku kirjutatud... või oli see armastus? :)

Aga parem oleks, et ma oma postkaardi saan.