Masendus

tekib siis, kui minu positiivsed osakesed on negatiivsetega võrreldes vähemuses.
Positiivsus ja negatiivsus on nagu aine ja antiaine- teineteisega kohtudes nad ühinevad ja muutuvad mittemillekski. Ehk siis kaovad.
Minu probleemiks või mureks (või mis iganes) on see, et negatiivne energia (või negatiivsed tunded) ei pääse minust välja ehk siis ma ei ela negatiivsust endast välja, mille tulemusena kord iga paari kuu järel langen masendusse... sest positiivsus on kaotusseisus.
Naljakas.
Aga minule on masendust vaja. Ja kurbust. Sest kuidas muidu ma saan üliõnnelik olla, kui ma ei tea, mis on kurbus ja nukrus? Kuidas muidu ma saan pakatada energiast ja nakatada teisi oma positiivsusega, kui ma ei tea, mis tähendab olla negatiivne?
Vot.
Seda ma tahtsingi öelda.

Masenduses ja üksi.
La vita e bella! :D

Kõik on nii nagu enne

Ja ainuüksi sellepärast, et meie vana koolilaua külge sai laualamp krutitud? Jah, kõik on nii nagu enne, kuigi mina satun nüüd väga harva koolilaua taha istuma.
Kõik o n nii nagu enne.
Aga nüüd on mul kaks kodu. Ja uus töö.
Tõnismäel ei ole enam pronkssõdurit.
Ja Šotimaal võitis valimised Šotimaa Rahvuslik Partei, mis võib tähendada iseseisvusreferendumit.
Kõik O N nii nagu enne.
Ainult et palju parem.

Iseseisvunum.