Hulkuv koer

Kao eemale, sa hulkuv peni,
kirpudest puretud loom,
tundud vastik, oled haisev vari
ja tõrjutud kõigi poolt.

Tee, et sa kaod! Mine!
Ma ei hooli, kuhu.
Mul on omad probleemid ja mured,
leia keegi, keda huvitab su lugu.

Saba jalge vahel põgened kiirelt,
aru saamata, mida tegid valesti
otsisid ju vaid sõbralikku viibet...

lootusega jätad hüvasti

ja jooksed kinnisilmi auto ette.
Pidurite krigin, kokkupõrge -
su keha jääb elutult lebama teele.

Ma keeran selja ja kõnnin minema.
Kodus haaran kaissu padja ja puhken nutma.

Sügis

Üleöö muutus kõik-

päike võttis haiguslehe,
vihmapiisad said linnaloa,
Hämarik ütleb varem „Tere!“
Kaamos üüris linnas toa.

Äratajaks pole enam linnulaul,
väljas on palju külmem.
Lehtpuud said uued rüüd,
maailm tundub süngem.

Õhk on hommikuti kargem,
tuul näitab oma jäist palet.
Olen unustanud, et varem oli valgem
...pikisilmi ootan kevadet.

Üleöö muutus kõik.

Tere, inimene... Oota, ära mine

Oma jutud kõik räägiksin Sulle,
oma mured ja rõõmud,
salalaeka avaksin Sulle,
seal on palju peidus.
Oma naeratused,
pisarad-
kõik Sulle.
Oma kannatused,
unistused vägevad
räägiksin Sulle.

Ma tahan

Pariisi minna. Uuesti.
Sest nüüd on õige aeg. Sest nüüd mina tahan minna. Tahan päriselt.

Tookord ei olnud õige aeg, oli peale sunnitud aeg, oli ma-ju-ei-tea-mida-ma-tahan aeg, oli katsetamise aeg, oli otsimise aeg, oli vale aeg.
Nüüd on minu aeg.


Ma olen andeks andnud ja rahu sõlminud.
Endaga.

Mia

Kohvikus käis üks tüdruk. Ta ei saanud olla vanem kui kolmene. Paterdas rõõmsalt mööda kohvikut ringi. Üritas isegi kohviku välisust avada. Õnneks jõudsin enne kohale, kui tal see õnnestus. Sellele järgnes üks pilk minu ja tema ema vahel ja minust sai vardja.
Sõnadeta kokkulepe.
Jälgisin, kuidas tüdrik trepist ise üles läks ja restorani uudistas. Ikka parajast kaugusest, et ise õigeks ajaks kohale jõuda, kui tekib kartus, et plika võib kukkuda, samas nii kaugel, et tirtsule jääks tunne, et ta on peremees.
Ja siis tahtis ta trepist tagasi alla tulla- vaatas mulle otsa, sirutas oma käed minu poole ja ütles:"opp!"

Armas oli. Muud midagi.

Frailty, Thy Name Is Woman

Kritseldasin paberile tähed,
neist moodustus sõna.

Need paberile kritseldatud tähed
said endale kõla

Minu huulil,

kui ütlesin Su nime.



Non Je Ne Regrette Rien

Tille veski

Minu vanaisa oli mölder, ta töötas Tille veskis. Tille veski asub Tilleorus.
Tilleorg asub Põlvamaal.
Seal on mu juured.

Mul oli õnn ja au veskit eelmine nädal külastada. Jättis hinge jälje.
Praeguseks on veskist alles jäänud mineviku kest. Kuid ometi... minu üllatuseks kumas vanas veskis tema õitseaja sära.
Hingemattev.

Kuldne kodukotus

Oli aeg, kui laudas olid lehmad ja lambad
ja heinaküüni veeti heina
ja hommikuti kires kukk aiateibas
ja laupäeviti mindi suitsusauna.
Oli aeg, kui uskusin- kaevus elab näkk
ja kuusehekis elavad trollid
ja iga heina sisse kaevatud käik
haldjate maailma viib mind.

Oli aeg...


Nüüd küüni katus on sisse langen'd
ja laudas vilistab tuul.
Auku on roostetanud veepanged
...see koht tundus vanasti nii suur!!!

Nüüd vaatan seda kohta, kust olen kasvan'd,
kus on mu juured.
Vaatan seda nõrka, ähmast mälestust
vajumas unne.

See tunne

... kui peale tööpäeva lõppu ei oska midagi teha. Töölt tahan kiiresti ära, aga koju veel ei kipu. Ja siis ma lihtsalt kõnnin. Sihitult. Suutmata otsustada, kas ja mida ma tahan. Kõnnin nii kaua, kuni jalad hakkavad tuld lööma ja ma lõpuks märkan, et ma ei märka midagi, kuni lõpuks autosignaal mu üles äratab.

Siis, alles siis lähen koju. Sest olen liiga väsinud, et midagi muud tahta.