Vana-uus

See on vist loogiline, et esimene suurem kirjutis on endast. Loogiline sellepärast, et ikka tuleb ju enda lugu enne ära rääkida, kui saad teisi lugusid rääkima hakata. Muidu jääb "sinu lugu" kõikidesse teistesse lugudesse sisse ja see muudab kõik need teised lood igavaks... ei, sisutuks.

Enda lugu kirjutades või rääkides avastad nii palju vana-uut. Jah. Vana-uut. Vana, sest mingil hetkel sa olid sellest teadlik. Uut, sest mingil hetkel oled selle ära unustanud.
Ja nüüd, kirjutades ei tähtsusta sa enam mitte midagi üle. Sest nüüd on selgelt näha - mis oli siis tähtis on ka praegu tähtis.

Ja see, kes sa oled praegu, olid sa ka siis ja oled sa ka tulevikus.

Esimene lumi

Langeb esimene lumehelves Su põsele,
veetilgana niisutab Su huuli,
kogemata panen seda tähele.

Teine juba su ripsmeis väreleb,
märkan seda ja Su kauneid silmi
ja tulukest, mis neis võbeleb.


Käsikäes seisame õues,
lumehelbed tantsivad tuules
meile.

Läbi Sinu
vaatan esimest lumesadu.

Isikukultus

Äkki peaks selles suhtes midagi ette võtma? Äkki...

Aga ma ei taha.
I'm whole.
That's that then.

Ainult sellepärast ma tunnen, et elan. Nii tobe, kui see ka poleks, isikukultus on piisav põhjus, miks ma teen asju, mida muidu ei tihkaks.
Ühtäkki on mul hoogu ja tahtmist. Ja jõudu ja eneseusku.
Sest ma pean tema pärast endale tõestama, et ma saan ja suudan ja oskan.

Ma ju ise tean seda. Aga talle ma pean ju näitama.

Klišee.