Kas oleks?

I sigh...

It's cold -

I can see my breath:

white, small cloud.

Almost innocent.

And little icicles hanging on my eyelashes.

I'm shivering.

There's no one around.

I'm all alone.

If I had cursed would the cloud be black?

London, baby!

Suured, tohutult kõrged majad.

Majad, mis moodustavad mõlemal pool teed akendega müüri.

Kiired ja kallid autod.

Autod, mis paluvad, et neile järgi vaadataks.

Operatiivauto häält on igas kümnes minutis kuulda. Rahulikul päeval.

Lohakalt riides käivad teismelised.

Stiilsed, eneseteadlikud, noored ja ilusad inimesed.

Siin ei teki ummikuid ainult autoteedel, ka kõnniteed on tipptunnil umbes, sest inimesi on nii hirmutavalt palju. Ja mitte ainult tipptunnil. Muul tunnil ka.

Bussijuhid sõidavad nii nagu oleksid esimest korda rooli taha saanud ja Londoni tänavaid näinud. Metroo on ägedam. Muidugi juhul, kui kahe peatuse vahel ei pea kümneid minuteid umbses vagunis ootama.

Aga muidu on ülilahe.

Nähtamatu

Täna tunnen, et olen nähtamatu.

Nähtamatuna seisan Sinu ees.

Minu hääl jääb rippuma õhku,

vaevu näen Sind läbi pisarate.

Ma ei tea, mida teha, kuhu minna;

ei julge ja ei tahagi.

Jään veel natukeseks seisma siia,

lootes, et valgus kustub peagi.

Äkki pimeduses saan taas nähtavaks,

äkki siis julgen näidata Sulle

...ennast?

Ei... mitte täna...

Tabula Rasa

Keeran uue puhta lehe ja hakkan kirjutama.

See, mis eelmistele lehekülgedele kirjutatud, jääb maha.

Uuele lehele kirjutades pean arvestama sellega, mis eelmistel kirjas on.

Kõik on oluline.

Temporary insanity

I have to call him to hear his voice again.
To tame the beast within.

forgive the endless longing

Romantiku nõrkushetked

I still blush when you're around,

Lose the control

Of my heart and soul.

Verity is- I'm still in love,

Embracing 

You with my

Obstinate,

Unclosed heart.

Esimene kord

Olin 11-aastane ja käisin 5. klassis (või siis olin 12-aastane ja käisin 6. klassis, mine võta kinni...)
Igatahes, jätkates: siis ma kirjutasin esimest korda, sest ma tundsin vajadust.

Tookord "ajas" mind kirjutama jutuvõistlus koolis. (Ma võin vinguda ja hädaldada, aga tegelikult mulle meeldib võistelda)
Ja üllatus-üllatus, mina sain esimese koha. Nalja teeb mulle see, et autasustamisel nägin Disney illustreeritud raamatut "Kaunitar ja koletis" (kõvade kaantega ja formaat oli A4-st natuke suurem) ja mõtlesin, et mina küll seda raamatut ei taha saada. Aga arvake ära, millise raamatuga auhinnati esimest kohta! Ha-haa, ikka veel ajab muigama.

Teha midagi, mis meeldib ja siis selle eest midagi saada. Tahtmatult.

Ja nii ma nakatusingi sõnapisikuga.