Nähtamatuna seisan Sinu ees.
Minu hääl jääb rippuma õhku,
vaevu näen Sind läbi pisarate.
Ma ei tea, mida teha, kuhu minna;
ei julge ja ei tahagi.
Jään veel natukeseks seisma siia,
lootes, et valgus kustub peagi.
Äkki pimeduses saan taas nähtavaks,
äkki siis julgen näidata Sulle
...ennast?
Ei... mitte täna...
