Nähtamatuna seisan Sinu ees.
Minu hääl jääb rippuma õhku,
vaevu näen Sind läbi pisarate.
Ma ei tea, mida teha, kuhu minna;
ei julge ja ei tahagi.
Jään veel natukeseks seisma siia,
lootes, et valgus kustub peagi.
Äkki pimeduses saan taas nähtavaks,
äkki siis julgen näidata Sulle
...ennast?
Ei... mitte täna...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar