Kas oleks?

I sigh...

It's cold -

I can see my breath:

white, small cloud.

Almost innocent.

And little icicles hanging on my eyelashes.

I'm shivering.

There's no one around.

I'm all alone.

If I had cursed would the cloud be black?

London, baby!

Suured, tohutult kõrged majad.

Majad, mis moodustavad mõlemal pool teed akendega müüri.

Kiired ja kallid autod.

Autod, mis paluvad, et neile järgi vaadataks.

Operatiivauto häält on igas kümnes minutis kuulda. Rahulikul päeval.

Lohakalt riides käivad teismelised.

Stiilsed, eneseteadlikud, noored ja ilusad inimesed.

Siin ei teki ummikuid ainult autoteedel, ka kõnniteed on tipptunnil umbes, sest inimesi on nii hirmutavalt palju. Ja mitte ainult tipptunnil. Muul tunnil ka.

Bussijuhid sõidavad nii nagu oleksid esimest korda rooli taha saanud ja Londoni tänavaid näinud. Metroo on ägedam. Muidugi juhul, kui kahe peatuse vahel ei pea kümneid minuteid umbses vagunis ootama.

Aga muidu on ülilahe.