Mia

Kohvikus käis üks tüdruk. Ta ei saanud olla vanem kui kolmene. Paterdas rõõmsalt mööda kohvikut ringi. Üritas isegi kohviku välisust avada. Õnneks jõudsin enne kohale, kui tal see õnnestus. Sellele järgnes üks pilk minu ja tema ema vahel ja minust sai vardja.
Sõnadeta kokkulepe.
Jälgisin, kuidas tüdrik trepist ise üles läks ja restorani uudistas. Ikka parajast kaugusest, et ise õigeks ajaks kohale jõuda, kui tekib kartus, et plika võib kukkuda, samas nii kaugel, et tirtsule jääks tunne, et ta on peremees.
Ja siis tahtis ta trepist tagasi alla tulla- vaatas mulle otsa, sirutas oma käed minu poole ja ütles:"opp!"

Armas oli. Muud midagi.